Meil kõigil on vaja elukeskkonda. Kui see on untsus, siis ei toimi ka ükski riiklik strateegia, kinnitab detsembris Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks valitud molekulaarse ökoloogia professor Maarja Öpik.
Detsembris välja kuulutatud seitsme uue akadeemiku seas on kaks naist, kokku on teaduste akadeemia 79 liikme seas naisi nüüd 12. See on igati rõõmustav, aga neid on ikka veel liiga vähe, tõdeb Maarja Öpik, Tartu Ülikooli molekulaarse ökoloogia professor ning ökoloogia ja maateaduste instituudi direktor, keda president tunnustab tänavu Valgetähe III klassi teenetemärgiga.
Palju õnne akadeemikuks valimise puhul! Mida see tunnustus teile tähendab?
Tegelen palju mulla elurikkusega ja mullateaduse valdkonna akadeemiku koha väljakuulutamine näitab, et see teema on oluline. Eesti keeles aetakse sõnu muld ja pinnas sageli segamini, sest inglise keeles võib soil tähendada mõlemat. Vahe on selles, et muld on elus ja pinnas mitte. Pinnast lükatakse buldooseriga majade ja teede ehitamisel, mulla peal ja sees kasvab aga kogu loodus, kogu meie toit.
Nõukogude ajal olid Eesti mullastikukaardid oma täpsuse poolest ainulaadsed. Mullastikule vaadati toona aga valdavalt keemilisest-füüsikalisest nurgast. Nüüd räägime palju rohkem sellest, et mullas on ka elu. Seal kasvavad taimed, millelt me saame süüa, varju ja hapnikku ja mida loomad söövad. Muld annab meile nii loodusliku kui ka inimasustuse elukeskkonna. Sellele teemale tähelepanu pööramine on väga hea märk.
Teaduste akadeemia ülesanne on aidata kaasa teadustulemuste rakendamisele riigi sotsiaalse ja majandusliku arengu ja eestimaalaste hea elukvaliteedi huvides ning väärtustada teadust ja teaduslikku mõtteviisi Eestis. Kui edukalt selle ülesande täitmisega teie hinnangul on seni hakkama saadud?
Teadus on olnud nii uudishimu kasutamise viis kui ka inimeste elu paremaks tegemise vahend, aga meil on mitmel tasandil veel väga palju tööd teha.
Kõigepealt on vaja ühiskonnana teadlasi ja teadust väärtustada. Tuleb aru saada, et kui meil on kvaliteetset teadust, millest osa jõuab ka rakendusse, siis üldiselt läheb inimeste elu paremaks. Meil on potentsiaali luua rohkem teadusmahukaid ettevõtteid ja lahendusi, mis aitavad elu täiesti uue nurga alt vaadata. Mida rohkem teadust ja teadlasi riigi ja ettevõtluse tasemel väärtustada, seda vähem tekib vaidlusi, kas teadusele raha anda või mitte ja kuidas seda teha. Eesti teadusrahastus on Euroopa võrdluses väike, ka ettevõtlusest võiks teadusesse tulla palju rohkem raha kui seni.
Sageli pöörduvad ettevõtjad ülikooli poole konkreetse probleemiga ja ootavad teadlastelt sellele lahendust. Eesti väiksuse tõttu ei ole meil tingimata iga valdkonna spetsialiste. Ülikoolide teadlased on enamasti oma tööpäevad juba ülesannetega täitnud ega istu ja oota nagu teenusepakkujad, et ettevõtja soovitut tegema hakata. Vahel on teadlane liiga jäik ja ütleb, et teda pakutud teema ei huvitagi. Vastastikuseid ootusi saaks ehk paremini juhtida: teadlased ja ettevõtjad võiksid õppida teineteisega selgemini suhtlema.
Olete toonitanud, et meil on valitsusaparaadis vähe doktorikraadiga inimesi. Kuidas seda muuta? Kas neid inimesi sinna ka oodatakse?
Ma ei oska öelda, kas neid oodatakse – eks see sõltub konkreetsest üksusest. Mida rohkem poliitikuid teadlasi näeb, seda ilmsemalt nad mõistavad, et tegemist ei ole kohutavate inimestega, kellega rääkida ei saa. Riikidel, mis on teaduses ja tehnoloogias teinud väga kiire arengu, nagu Singapur ning Lõuna-Korea, on oma mehhanismid, kuidas kogemustega teadlaste tee riigiaparaati lihtsamaks teha. Tuleb mõelda strateegiale: kas me tahame, et meil oleks teadus-, tehnoloogia- ja innovatsioonikogemusega inimesi valitsemisele lähemal, oma kogemusi ja mõtteviisi jagamas. Me võiksime seda tahta – see muudaks Eesti rikkamaks ja toredamaks.
Millele oma uurimistöös keskendute?
Ütlen enda kohta seeneökoloog või seene- ja taimeökoloog. Alustasin doktorandina looduslikest ökosüsteemidest ja see oli suur avastusretk. Mõtlesin mullas elavate seente elurikkuse kirjeldamisest kui maadeavastamisest. Need organismid ei ole silmaga nähtavad, kuid 2000. aastatel sai hakata laiemalt kasutama DNA-põhiseid meetodeid. Nüüd oli võimalik saada infot selle kohta, kus mingid liigid asuvad, millised on kooslused.
Üks suuri avastusi oli see, et mullaseentel on samuti oma bioomid. Taimekoosluste, metsade ja niitude mükoriisaseente kooslused on erinevad. Saime globaalsel tasandil rääkida metsade mükoriisaseentest ja niitude mükoriisaseentest – ka maa all on väga erinevad organismide kooslused, mida saab DNA abil näha.
Doktorantuuri algusest alates olengi tegelenud mükoriisaseente koosluseökoloogiaga. Sisuliselt tegelen nii seente kui ka taimedega. Mükoriisaseened vajavad eluks taimkaaslast. Üks suuri avastusi oli see, kui nägime, et niitude mullad on mükoriisaseente poolest väga rikkad, sõltumata kliimavööndist. See kehtib nii Eestis, kui me liigume näiteks Laelatu puisniidul niidulaigult metsalaigule, kui ka troopilisel niidul ja sealses metsas.
Väga suur üllatus oli, et majandatava põllu mükoriisaseenekooslust mõjutab sajandi tagune loodusmaastik. Mingid protsessid, mis koosluste mustreid kujundavad, on väga pikad ja me ei saa nendest veel hästi aru.
Edasi läks nii, et hakkasime saama peamiselt põllumajanduslikku rahastust. Nüüd vaatamegi, kuidas Eesti põllumaade majandamise viisid mõjutavad sealsete seente elu ja toimimist. Meid huvitab ka, kuidas see teadmine saaks talunikku aidata. Bioloogina on huvitav uurida, kuidas põllumajandamine saab toetada seeni nende tegevuses; kuidas keskkond püsiks hea ja ka talumees oleks samal ajal õnnelik.
Milline on siis olukord põllumajanduses? Kas tootjad pööravad keskkonnale piisavalt tähelepanu?
On palju talunikke, kes järjest rohkem mõtlevad mullast ja keskkonnast kui millestki, mis on neile tootmiseks oluline. Ettevõtjatena on nende esimene küsimus loomulikult, kuidas kasumis püsida. Sissetulek on prioriteet, sealt edasi tuleb keskkonnasobivus ja muu.
Taimede kasvatamiseks sobivad põllumullad on ammu üles leitud ja rohkem neid ei ole. Kui me need ära asfalteerime, parklate ja eluasemete alla paneme, siis on nad lõplikult kadunud.
Küll aga üllatab mind, kuidas me jätkuvalt põllumuldi käest anname. Eestis on kindel kogus põllumajanduseks sobivaid muldi, neid ei tule kusagilt juurde. Aga meie kipume neid täis ehitama. See on riiklikult olulise strateegilise ressursi raiskamine. Kinnisvaraarendajate, toidukasvatajate ja keskkonna huvid põrkuvad omavahel.
Kui läheme maastikukaarte vaadates sada või rohkem aastat tagasi, siis näeme, et põllud ja metsad on suhteliselt samades kohtades. Miks? Sest põllud on seal, kus Eestis on võimalik põldu pidada. Taimede kasvatamiseks sobivad põllumullad on ammu üles leitud ja rohkem neid ei ole. Kui me need ära asfalteerime, parklate ja eluasemete alla paneme, siis on nad lõplikult kadunud.
Koosluste mitmekesisus on juba kadumas. Näiteks minu lapsepõlves heinamaadel kasvanud kullerkupud ja pääsusilmad on suures osas kadunud.
Jah, sest need taimed vajavad niitmist, vajavad keskmise intensiivsusega häiringut. Eestis on palju poollooduslikke kooslusi, need on kujunenud koos inimese tegevusega paljude sajandite jooksul. Meil on loopealsed, puisniidud, looduslikud poolkuivad või -märjad niidud. Need on olnud väga elurikkad. Puude ja põõsasteta on nad püsinud sellepärast, et neid on kas karjatatud või niidetud. Kui seda enam ei tehta, siis meie kliimavööndis kasvavad nad paratamatult täis.
Ja kullerkupp ja pääsusilm kaovadki nii ära. Kullerkupu arvukus on väga tugevalt langenud, sest sellele sobivaid kasvukohti – märgi niite – on järjest vähem.
Kõikidele taime-, seene- ja loomaliikidele on vaja, et oleks olemas elu hoidev populatsioonide ja elupaikade hulk. Nad võiksid olla ruumis hajutatuna, kuid üksteisega seotud, et liik saaks püsida. Kui liigi elupaiga pindala langeb alla kriitilise piiri, hakkab ta vaikselt välja surema. Me võime isendeid veel siin-seal näha, aga piirkond enam ei toeta nende eluspüsimist. Elupaikade sidusus ja piisavus on ka mullaorganismidele üks kriitilisi asju, mida on vaja jälgida.
Mõistan, et oleme kullerkuppude kadumises ise süüdi, sest loomapidamise lõppedes ei niitnud me enam heinamaad. On seda protsessi võimalik tagasi pöörata?
Teatud ajapiirini küll. See on ka põhjus, miks praegu looduse taastamisest palju räägitakse. Eestis on sageli veel see võimalus olemas. Kinnikasvanud niite saab edukalt avada, kui võsa või mets eemaldada ja kui maastikus on veel piisavalt niiduliike, mis saavad sinna tagasi levida. Ka mullas võib olla veel alles niidutaimede seemneid ja sealsete seeneliikide eoseid.
Väga pika aja möödumisel niidukooslus ise enam ei teki, sest neid liike ei ole enam maastikus. Sellisel juhul peame mingi koosluse taastamiseks taimed, mullaorganismid ning ka loomad tagasi tooma.
Kui pikk on liiga pikk aeg?
Meie niitude ja metsade puhul võib see olla umbes 50–70 aastat. Paarikümne aasta tagused niidud on Eestis üsna hästi taastatavad. Rootsi metsauuringutest on teada, et metsa lageraie „jälg“ on mulla seenekooslustes olemas veel 60–70 aasta pärast. Seenekooslused on ikka veel teistsugused kui need, kus sellist raiet ei ole tehtud. Koosluse muutus võib püsida pikka aega.
Eestis on teatud kooslusi veel võimalik taastamise või majandamisrežiimi muutmise toel tagasi tuua. Meil on ka suhteliselt mitmekesine elupaikade valik: on metsi, niidu- ja põllulaike. Liikidel on maastikus võimalik liikuda ja nad saavad oma elupaikades püsida.
Kui maastik muutub väga monofunktsionaalseks, siis muutub liikide ellujäämine ja ka näiteks metsast tagasi niiduks tegemine või luha taastamine, et kullerkupp sinna naaseks, järjest raskemaks.
Maakasutuse mõju elustikule on väga pikaajaline. Kui näeme, et mingid elupaigad hakkavad vaesuma või neid jääb väheks, siis on ainult piiratud aeg, et seda tagasi pöörata.
Ameerikas on monokultuurne põllupidamine suurtel pindadel tekitanud mullastikule korvamatu kahju. On meil Eestis parem seis?
Meie seis on tõesti parem. Siinne reljeef takistab üldiselt väga suurte põldude loomist, mida Põhja-Ameerika preeriates tehti – kuigi ka Virumaal on suhteliselt suuri põlde. Kui põllud muutuvad väga suureks, siis jõuame samasse kohta: vaesestame maastiku tasandil mulla ja ka ülejäänud elustiku. Mida pikaajalisem see protsess on, seda raskem on naasta mitmekesise ja heas seisus maapealse ja mullasisese elustiku juurde.
Tegime töörühmaga hiljuti ühe uuringu, kus küsisime ka seda, kuidas põldude ümber asuv loodusmaastik mõjutab põllumulla seenestikku. Uurisime kaartidelt maastikukoosseisu: kus olid niidud ja metsad 130 aastat tagasi, mõnevõrra hiljem ja praegu. Meie analüüsid näitasid, et praegune põllumulla elustik on kõige rikkam seal, kus 130 aastat tagasi oli rohkem looduslikke elupaiku, niite ja metsi põllu ümber. Maastikukoosseis võib üle sajandi hiljem mõjutada seda, millised seened põllumullas elavad.
Selles on kaks sõnumit. Esiteks: maakasutuse mõju elustikule on väga pikaajaline. Teiseks: kui näeme, et mingid elupaigad hakkavad vaesuma või neid jääb väheks, siis on ainult piiratud aeg, et seda tagasi pöörata. See võib olla 20, 50 või 80 aastat, aga tõenäoliselt mitte rohkem kui sada aastat.
Kas neid sõnumeid Eestis ka kuulatakse, pööratakse neile tähelepanu?
Teatud määral küll. Praegu koostab Kliimaministeerium looduse taastamise kava ja konsulteerib ekspertidega, aga neid sõnumeid saab ja tuleb erineval kujul eri kohtades üle rääkida ja korrata, korrata, korrata.
Igale inimesele peaks muutuma omaseks teadmine, et heas seisus elukeskkond on talle ja tema lastele vajalik. Tasub olla teadlik sellest, kuidas inimese terviseseisund sõltub maastikust tema kodu ümber. Kolleeg Meelis Pärtel, kes uurib koos Tartu Ülikooli arstidega teatud allergianäitajaid, on näiteks leidnud, et metsade ja niitude lähedal üles kasvavatel lastel on vähem allergiaid.
Heas seisus elukeskkond on oluline igaühele. Ka linnas elades on tähtis, et ümber oleks tilgake loodust!
Järgitakse seda teadmist linnaarhitektuuris? On palju näiteid, kus linnades elujõus puud maha saetakse, kuigi asfalt kütab suvel tänavad talumatult kuumaks.
Singapuris käies nautisin, et neil on väga palju rohelust. See on planeeritud: on pargid, palju rohelust majade katustel, seintel, suurte teede ääres. Väikestes pargikestes majade vahel on infotahvlid: siin on meil vihmapeenar, siin sellised putukad või elukad. Inimesele jääb oma igapäevast rada kõndides silma mingi kooslus, info, miks see looduslik element siin on, kas see on põnev või kasulik. Üks kasu on muidugi see, et inimestel oleks palava ilmaga varju, aga see pole ainus.
Selliseid asju saab alati rohkem teha. Kui näitame läbimõeldult, mis park see siin on, millised organismid siin elavad, tekitab see huvi. Tuleb läbi mõelda, kas meie linnade rohelus täidab endale sõnastatud eesmärke. Kui võtta keset linna suurel alal kõik vanad puud maha, ei ole uute puude istutamine olukorra taastamine. Puu kasvab kaua ja kõik sellega koos mullas olnu taastub samuti väga kaua. On arhitekte, kes arvestavad väga palju roheluse ja ökoloogiliste funktsioonidega, ja on neid, kes leiavad, et puude mahavõtmine on tehniline küsimus: paneme teised asemele ja ongi kõik.
Kuidas suhtuda linnaniitudesse, urbanistlikus keskkonnas liigirikkuse säilitamisse? Tallinna uus linnavõim lubab varasemad otsused ümber pöörata ja taas rohkem niitma hakata. Kas meil ei peaks selles küsimuses olema pikem vaade?
Oleks sisukas, kui omavalitsustel oleks põhjendatud keskkonnastrateegia, mida pikka aega järgitakse. Loomulikult standardid muutuvad – ka selles osas, millise kõrguseni peab muru olema niidetud ja kui sageli peaks niitma. Ma näen ka enda kortermaja näitel, et inimesed ei soovi enam, et murus kasvavat kolme lille kaks korda nädalas niidetaks. Kaks korda suve jooksul niitmine on meile sobiv. Paarkümmend aastat tagasi oleks selline suhtumine olnud skandaalne.
Inimesed ei soovi enam, et murus kasvavat kolme lille kaks korda nädalas niidetaks.
Samamoodi muutub hinnang ilule. Käisin kunagi doktorandina Saksamaal konverentsil. Ülikoolilinnakus oli hoonete ümber külvatud lillemuru. Minu arust oli see kole. Kui ma seda praegu vaataksin, siis peaksin talutavaks.
Oluline on, et inimesed jõuaksid mitmekesisuse märkamiseni. Toomemäe nõlvu niidetakse varasemast vähem. Ja tuleb välja, et varakevadel õitsevad seal valged ja sinised taimed, seejärel tulevad varasuvel järgmised liigid, suve keskel kõrged kellukad.
Varem ei teadnud me nende olemasolust midagi, sest need niideti maha. Lisaks tekitas järskude nõlvade pidev niitmine erosiooni. Niitmata jättes ennetame probleemi, mida muidu peaksime lahendama. Ja suvekuumuses ju väga madalaks niidetud muru kõrbeb.
Kui taluõues vanasti jala veriseks tõmbasid, võtsid maast teelehe ja probleem oli lahendatud. Nüüd on keerukam.
Jah, teelehte enam naljalt ei leia. On liigid, mis kasvavad rohkem kohtades, kus tallatakse palju, ja teised, mis kasvavad seal, kus tallamist on harvem. Kooslused on erinevad. Kui tahame oma maja lähedale niitu, mis õitseks ilusti ja kus oleks erinevaid liike, siis ei tohi muld olla liiga viljakas, sest sellisel juhul kasvavad kiirekasvulised taimed teistest üle, liigirikkus väheneb ja vaade muutub igavamaks.
Kui tahame heina, on monokultuursus normaalne, aga kui soovime, et kasvaks ka karikakraid, härjasilmi ja veel värvilisi lilleliike, siis on kõige sobivam keskmine mullaviljakus. Elurikkusest rääkides on mõttekas rääkida liikidest, mis sobivad oma kasvukohta, s.t kas meil on sel kohal õiged või „valed“ liigid. Liikide arv kui selline ei ole üldiselt eesmärk.
On meil liigirikkuse kriis?
Üleilmses vaates on liikide väljasuremine tõesti kiire. Koos toimub hulk protsesse, üks olulisemaid neist on kasvukohtade kadu. Kui liikidel kaovad elupaigad, siis pole neil lõpuks enam kuskil olla. Kui langeb nende liikide arv, mis hoiavad olulisi ökosüsteemide funktsioone, muutub olukord ka inimese jaoks kriitiliseks. Meil on vaja mullateket, normaalseid aineringeid, normaalset hapnikutootmist ookeanidest, metsadest ja niitudest. Kui elupaikadega on korras, on ka elurikkusega asjad korras.
Millised on praegu keskkonnaga seotud suurimad probleemid? Mida peaksime hästi tähele panema, kus teistmoodi käituma, kus ettevaatlikud olema?
Elupaikade kadu on üks väga oluline teema, mida ei ole piisavalt teadvustatud. Tahame, et meil oleks hea ja mugav elada, aga samal ajal soovime, et loodus hästi toimiks. Kuidas saavutada seda, et jätame metsad ja niidud alles ning samal ajal ehitame maju sinna, kuhu tahame? Võib tekkida vastuolu – kõik asjad ei ole võimalikud.
Kiirelt muutuv kliima tähendab seda, et osa kasvutingimusi muutub liikide jaoks varasemast kiiremini ja liigid ei suuda sellega hakkama saada. Natuke saab ennustada, millised liigid meil tulevikus võiksid toimida, millised mitte, aga lihtne see ei ole. Teatud piirini oskame ette näha, kuidas liigid uutesse elupaikadesse liiguvad. Kindlasti toimub kohastumisi. Kerkib küsimus, millised puud kasvavad Eesti metsades 50–100 aasta pärast, mil kliima on tõenäoliselt soojem ja niiskem. Osa meie praegu tavalisi puuliike ei saaks enam hästi hakkama.
Omaette teema on mitmete liikide koosmõju. Meile võivad jõuda uued puuliigid, võib-olla istutame neid ise. Ka nemad vajavad mullas oma sümbioosipartnerit. Kas ja kuidas need viimased praeguse kliimaga toime tulevad ja kas see uus sümbioos hakkab ka toimima?
Väga suur probleem on invasiivsed liigid: taimed, loomad, pisimutukad … Meil on veel vähe invasiivseid seeni, aga mõnes piirkonnas on ka see probleem. Nii suuri ja nii arvukalt punaseid kärbseseeni pole ma mujal näinud kui Tšiilis, kus nad on invasiivsed.
Ühel hetkel võib päevakorrale tulla ka viljaka mulla kadu. Kas meil on ikka piisavalt viljakat mulda ja piisavalt vett?
Kuidas saavutada seda, et jätame metsad ja niidud alles ning samal ajal ehitame maju sinna, kuhu tahame? Võib tekkida vastuolu – kõik asjad ei ole võimalikud.
Kas me nende probleemide lahendamiseks saame praegu midagi ära teha?
Igaüks saab midagi ära teha. Meil on võimalik järele mõelda, kuidas me oma linnu, külasid või maastikke kujundame.
Meil on riiklikud programmid selleks, et vähendada tegevust, mis soojendab atmosfääri. Iga inimese ressursikasutus mõjutab midagi. Alati võib rääkida, et Eestil on väga väike mõju maailmas toimuvale, aga see ei tähenda, et me ei peaks midagi tegema. Ka iga üksikisiku väikesed otsused muutuvad suureks mõjuks.
Kõik, mida me teeme, mõjutab midagi muud: mõelgem, kuidas jõuavad meieni kaubad, kui palju energiat kulub tehisaruga suhtlemisele. See ei tähenda, et me ei peaks vestlusrobotite käest üldse midagi küsima, aga on hea mõelda, mida meie väikesed sammud teevad nii energia- kui ka ressursikasutuse mõttes.
Millise müüdi enda uurimisteema kohta tahaksite kummutada?
Vahetevahel kohtan arusaama, et kui lisada mulda mingit mükoriisapreparaati, muutub taimekasv väga heaks. Eks ta ole natuke sarnane selle mõtlemisega, et ostan apteegist vitamiini ja see aitab kõige vastu peale surma.
Meil on vaja nüansirikkamat vaade sellele, et mükoriisaseened vajavad ka oma kasvutingimusi ja et võib-olla ei ole kohalikule mullale üldse hea, kui ma toon uusi liike kuskilt mujalt juurde. Vahel arvatakse, et põllule võib kõike lisada, aga näiteks väetamine ei ole seentele hea – see on nii-öelda ühe preparaadiga teise preparaadi vastu töötamine.
Kas mükoriisat saaks kuidagi kliimamuutuste vastu ära kasutada?
Mükoriisaseentest või üldse mullaelustikust rääkimine kliimamuutuste kontekstis on sisukas, sest nad on väga olulised süsinikuringe komponendid.
Kuidas me saame mullaelustiku toimimist niimoodi soodustada, et süsinikku rohkem talletuks? Teame, et arbuskulaarset mükoriisat moodustavate seente elurikkus soodustab mulla orgaanilise süsiniku sisalduse suurenemist. Need on mullaseened, kes elavad kooselus peaaegu kõigi taimede juurtega. Ja isegi kui süsinikusisalduse muutus põllumullas on väike, aitab see mullas hoida rohkem orgaanilist süsinikku ja tänu sellele lendub CO2 atmosfääri vähem. Teada on seegi, et need seened võivad vähendada naerugaasiemissiooni, sealhulgas põllumuldadest.
Üks nii mükoriisaseente kui ka mullaelustiku suurem ülesanne on toitainete hoidmine mullas ka kastmise või suurte vihmade kiuste, samuti mulla struktuuri hoidmine. See puudutab erosiooni ehk mulla enda kui ressursi kadu. Kui pikka aega on vähe sadanud ja äkki tuleb suur vihm, siis ei jõua vesi mulda. Alustuseks peab mulla niiskus nii palju taastuma, et vesi mullas püsiks.
Samamoodi sõltub keskmiselt niiskes mullas vee sidumise võime sellest, kui heas seisus on mulla, sealhulgas mükoriisaseente elustik. See on otseses seoses sellega, kuidas me muutuvate ilmaoludega kliima soojenedes toime tuleme.
Eestis on järjest tavalisem, et vihma sajab suve jooksul ebaühtlaselt, põuad ja vihmad vahelduvad. Mis saab, kui vahepeal ei saja üldse, siis sajab kohutavalt palju ja siis jälle üldse mitte? Millised taimed sellise muutuva ilmaga hakkama saavad? Millised mullaseened ja -bakterid muutuvate oludega paremini hakkama saavad? Taimestikku on vaja hoida, sest see aitab erosiooni ja temperatuurikõikumiste vastu kõige paremini.
Millised on meie esimesed liigid, mis kliima soojenedes kaovad?
Kuusk on kõvasti hädas, temal läheb kõige keerulisemaks. Meil on küll viljakaid muldi, kus praegu on ilusad kuusikud, aga tulevikus tuleb seal kaaluda teistsuguste puude kasvatamist.
Metsad ei ole ainult füüsiline keskkond, vaid seostuvad meie vaimse pärandi ja heaoluga. Kas oleme selliseks muutuseks valmis?
Sellest räägitakse liiga vähe. Meil ei ole vaja unistada, et tuleviku kliimas paistaks igal pool silma kuusikud. Ka varem on olnud Eestis aegu, kui valdavad on olnud pigem laialehised metsad, näiteks tammikud. Meie looduslikes metsades on ka selliseid puuliike – pärn, vaher, saar –, millel on häda seenpatogeenidega, mis võivad olla uued sissetulevad liigid või ka meil looduslikuna juba olemas.
Tuleb mõelda, kas mõned kohalikud puuliigid võiksid olla tuleviku metsanduse seisukohalt fookusliigid, või peaksid need olema hoopis midagi muud. Katsetatakse näiteks punase tammega, mis aga ei ole meie piirkonna liik. Kõik need küsimused väärivad küsimist.
Kui peaksite põllumehele nõu andma, siis mis oleks esimene asi, millele ta peaks mõtlema?
Ta võiks endalt küsida, kas tema põldude muld on heas seisus. Muld on põllumehe ressurss. Ka viljavaheldus ja väetamine on muldade hea seisundi eest seismine. Viimasel ajal räägitakse järjest rohkem, et maa ei tohi must olla, sest taimkattega maa on kõige parem valik. On olemas erinevad vahekultuurid, kattekultuurid, et põllul oleks pidevalt mingi haljastus. See hoiab toitaineid kadumast ja mulla elustiku heas seisus.
Mida soovitaksite noorele, kes tahab loodusteadustega tegeleda?
Instituudi juhina soovitan ma suure rõõmuga, et tulgu õppima bioloogiat, geograafiat, geoloogiat või loodusteaduste õpetamist koolis. Sõltub huvidest – kas tahetakse tegeleda rohkem elustiku, maastike või inimestega, ökosüsteemide või kaartidega. Valik on lai. Võib õppida ka midagi, milles on kombineeritud eri valdkondi: elustikku, ühiskonda, majandust, juurat.
Muutused ühiskonnas käivad alati keskkonnaküsimustega koos ja valdkondi ühendavad teadmised võivad olla väga vajalikud. Eriti tervitatav oleks, kui leiaksime inimesi, kes tegeleksid keskkonnaõigusega.
Mida peaks keskkonnaõiguses esimesena reguleerima?
Ma ei räägiks praegu reguleerimisest. Järjest rohkem on kaasuseid – maakasutuse, looduskaitse või taastamisega seotuid –, kus inimesed küsivad järgmistele põlvkondadele mõeldes, millise keskkonna me neile jätame. Nende küsimustega tegeleb praegu Riigikohus, aga meil ei ole piisavalt nii loodusteadusliku kui ka õigusteadusliku kogemusega inimesi. Mäletame tselluloositehase lugu. Õiguslikud küsimused võivad üles kerkida ka seoses looduse taastamise eesmärgiga, mis tuleneb Euroopa Liidust.
Üsna värske teema on metsade uputamine.
Just. Ei upu siin metsad ega meie, aga on selge, et tegu on looduse ja inimese, ühiskonna või majanduse huvide kokkupõrkega. Suur küsimus ongi, kuidas neid kokkupõrkeid ennetada. Kogukondadega tuleb rääkida, rääkida ja rääkida. Teiste riikide kogemused näitavad, et selgitamine võib kesta aastaid, enne kui jõutakse tulemuseni.
Olete olnud üle 12 aasta maineka rahvusvahelise taimeteaduste ajakirja New Phytologist toimetaja ning nüüd üle aasta selle peatoimetaja. Kuidas end selles rollis tunnete?
Ida-Euroopa naisteadlase rahvusvahelise tipp-taimeteadusajakirja peatoimetajaks valimine on tunnustus Eesti teadusele. Peatoimetaja roll paneb rohkem köögipoolele vaatama: kuidas jõuab käsikiri avaldamiseni. Aasta on andnud selgema pildi, kui oluline roll on ajakirjadel, mis ise end finantseerides suunavad saadud raha tagasi oma teadusvaldkonna arenguks. New Phytologist on üks nendest ajakirjadest. Meil on avaldamisleping kirjastusega, aga me ei kuulu sellele kirjastusele.
Samasugused ajakirjad on mitmetel erialaorganisatsioonidel, kes saavad oma rida ajada: pakkuda autoritele võimalusi konverentsidel osaleda jne. Korraldame oma üritusi, meil on toetused noorteadlastele. Seeläbi saame anda midagi tagasi inimestele, kes teevad teadust. On väga põnev.
Saate olla sõltumatud ja lähtuda selgelt toimetuse eesmärkidest ja keegi ei saa teile oma arvamust peale suruda?
Täpselt nii, meil ei ole finantsiline, vaid sisuline eesmärk edendada taimeteadust. Punkt. Loomulikult peab selleks olema finantsiliselt lennuvõimeline ja pinnal püsima. Aga tulu teenimine ei ole meie esimene eesmärk. Meie prioriteet on kvaliteetne taimeteadus.
Päev algab jõusaalis
Maarja Öpik tegeleb teadustöö kõrval jõutõstmisega. Enda sõnul jõudis ta selle hobi juurde täiesti kogemata, proovis järele ja leidis, et see sobib talle.
On erinevaid sportlasi: mõned vajavad enda ümber rühma, teised saavad hästi hakkama individuaalse spordiga. Öpik on pigem see teine.
„Jõutreening on sisemine, sisuline ja mõistusega toimetamine ehk töötame ka peaga. Ühest küljest annab see ajule puhkust, sest pean keskenduma ühele asjale ja midagi muud sinna sel ajal ei mahu. Teiseks treenib see keskendumist, maksimaalset kokkuvõtmist, ümberlülitumist. Olen leidnud, et see on hea,“ ütleb ta.
Jõusaalitreeningus, mida ta soovitab igaühele, on esimene ülesanne leida kindel rütm. Lähen-siis-kui-jõuan-suhtumisega ei jõua enamasti kunagi. Öpik läheb jõusaali kohe hommikul ja trenniaegu ta tavaliselt ei muuda. Ta treenib juba ka teisi ja on neilegi öelnud, et esimene asjana tuleb leida kõige sobivam aeg.
„Mul on tõstmise ja jõusaali abitreeneri kvalifikatsioon. See on teaduse tegemisele huvitav alternatiiv. Mõnes mõttes on teaduse tegemine ja treenimine, sh teiste õpetamine sarnased asjad. Mõlemas tuleb tulemus sellest, et me teeme midagi pikka aega ja mõtestatult,“ jutustab ta.
