Oxfordi Ülikooli moraalifilosoofia professor Jeff McMahan pidas septembrikuus Tartu Ülikooli muuseumi valges saalis ettekande tapmise eetikast ja õiglasest sõjast. Universitas Tartuensise palvel vestlevad professor McMahan ja Tartu Ülikooli mõtteloo professor Pärtel Piirimäe revisionistlikust õiglase sõja teooriast.
Professor Jeff McMahan on silmapaistev moraalifilosoof, kes on märkimisväärselt kujundanud arutelusid tapmise ja kahjustamise eetika ning õiglase sõja teooria üle. Üks tema peateoseid, „Tapmine sõjas“ („Killing in War“, 2009), heidab kinda traditsioonilisele õiglase sõja teooriale, mis on olnud rahvusvahelise õiguse ja eetika alustala alates varauusajast.
McMahan on kirjutanud ka abordi, imikute tapmise, eutanaasia, loomade moraalse seisundi, puuete, piinamise, filantroopia ning isikliku identiteedi ja surma metafüüsikaga seotud eetika- ja moraaliküsimustest.
Olete juba mitu aastakümmet arendanud ja propageerinud revisionistlikku õiglase sõja teooriat. Milles see teooria täpsemalt seisneb ja milliseid traditsioonilise õiglase sõja teooria aspekte te püüate ümber hinnata?
Olen koos teiste samameelsete filosoofidega püüdnud vaidlustada mõningaid põhimõtteid selle kohta, mida me nimetame traditsiooniliseks õiglase sõja teooriaks. Selle järgi on sõja alustamist reguleerivad põhimõtted, jus ad bellum, suunatud riikidele, aga sõja pidamise põhimõtted ehk see, mida on sõjas lubatud teha, üksikisikutele.
Traditsiooniline õiglase sõja teooria ütleb, et sõdurid, kes võitlevad ebaõiglases sõjas, ei tee moraalselt midagi keelatut, kui nad järgivad sõjapidamise reegleid, näiteks diskrimineerimise keeldu ning hädavajalikkuse ja proportsionaalsuse nõudeid. Sõdureid ei peeta vastutavaks selle eest, kas sõda, milles nad osalevad, on õiglane või ebaõiglane. Sõjaõiguses kehtib ebaseaduslikkus ainult riigi, mitte üksiksõdurite käitumise kohta.
See tähendab, et traditsioonilise õiglase sõja teooria järgi käituvad Vene sõdurid Ukrainas moraalselt täiesti lubatavalt, kuni nad näiteks ei hävita tsiviiltaristut, ei tapa tsiviilisikuid ega põhjusta neile sõjaliste eesmärkidega võrreldes ebaproportsionaalselt suurt kahju.
See teooria valitses mitusada aastat, kuni umbes 20. sajandi lõpuni, ning leidis oma kaasaegseima ja võib-olla ka kõige põhjalikuma väljenduse Michael Walzeri raamatus „Õiglased ja ebaõiglased sõjad“ („Just and Unjust Wars“, 1977 – toim.). Teooria arenes tihedas seoses rahvusvahelise humanitaarõigusega, mis eristab sõja alustamist reguleerivaid põhimõtteid ja sõjapidamise põhimõtteid.
Revisionistliku õiglase sõja teooria järgi kehtib aga kogu sõja moraal üksikisikutele. Kui sõda on ebaõiglane, ei tohi üksikisik selles osaleda. Kui ta seda teeb ja põhjustab kahju teisele poolele, isegi teise poole võitlejatele, on see moraalselt vale.
Ebaõiglases sõjas osalev sõdur ei saa teha midagi lubatavat, välja arvatud juhul, kui ta takistab n-ö õiglase poole sõdureid tegutsemast moraalselt lubamatult. Seega peavad ebaõiglases sõjas võitlevad sõdurid – nimetagem neid ebaõiglasteks võitlejateks – järgima sõjapidamise proportsionaalsuse põhimõtet. See ütleb, et võitleja ei tohi põhjustada tsiviilisikutele kahju, mis on sõjategevusest saadava sõjalise eelisega ebaproportsionaalne.
Proportsionaalsus on suhe heade ja halbade tagajärgede vahel. Tsiviilisikute kahjustamine on halb tagajärg. Mis võiks seda tasakaalustada? Head tagajärjed. Kuid ebaõiglast sõda pidava riigi sõjaline eelis ei ole hea tagajärg ja see ei saa sõjapidamise halbu tagajärgi tasakaalustada. See tähendab, et moraalselt koherentse tõlgenduse järgi keelab proportsionaalsus sisuliselt kõike, mida ebaõiglast sõda pidav sõdur võiks teha, sest tema tegevusel on ainult halvad tagajärjed.
Varauusaegsed teoreetikud tutvustasid ideed, et kahe suverääni poolt teatud reeglite alusel peetavas sõjas, s.t formaalselt õiglases sõjas, võivad mõlemad pooled olla juriidilises mõttes võrdsed, aga see ei tähenda, et nad oleksid ka moraalses mõttes võrdsed. Miks on nii paljud tänapäeva teoreetikud seaduslikkuse ja moraali segi ajanud?
Kui soovitakse, et sõjaõigus aitaks piirata ebaõiglases sõjas võitlevate sõdurite tegevust, on vaja reegleid, mis ei vasta tegelikele moraaliprintsiipidele. Minu kolleeg Oxfordist Henry Shue on kirjutanud, et sõjaõigus püüab öelda sõduritele, kes usuvad, et nad võitlevad õiglases sõjas (aga tegelikult nii ei ole), et nad peavad hindama proportsionaalsust vastavalt sellele, mida nad peavad oma õiglaseks eesmärgiks.
Sõjaõigus ei ütle, et sa peaksid võrdlema oma tegevuse halba kõrvalmõju kavatsuslike halbade tagajärgedega. Sa peaksid võrdlema halba kõrvalmõju sellega, mida sa usud olevat head tagajärjed, isegi kui need ei ole tegelikult head. See võib panna piire nende inimeste käitumisele, kes soovivad oma tegevuse kas seaduse või moraaliga kooskõlas hoida.
Ma arvan, et see segiajamine on tingitud lihtsalt asjaolust, et seadusekujundajad tahavad arvata, et seadus põhineb moraalsetel kaalutlustel. Nii see ongi, aga on jäme viga järeldada, et kui miski on seaduslikult õige, peab see olema ka moraalselt tõene.
Ma olen kindlasti nõus seisukohaga, et kuigi me ei peaks kohtlema ebaõiglasi võitlejaid kurjategijatena, ei tähenda see, et nad oleksid moraalselt samal tasemel kui õiglased võitlejad.
Eks ole. Mõned neist võivad olla kurjategijad, kuid paljusid on nende valitsus eksitanud. Traditsiooniliste õiglase sõja teoreetikute sõnul on nad ületamatus teadmatuses (ingl invincible ignorance, s.t teadmatus, mis ei ole omasüüline – P. P.) või tegutsevad äärmise sunni all.
Ajaloost teame, et sõdurid, kes keeldusid allumast ja võitlemast või deserteerusid, lasti sageli lihtsalt maha. Seda juhtus isegi Ühendkuningriigis teise maailmasõja ajal. Ei saa inimeselt nõuda, et ta laseks end pigem hukata, kui et läheks ebaõiglasesse sõtta – kuigi on neid, kes sellist julgust üles on näidanud. Oma raamatus tõin näiteks katoliiklasest taluniku, kes keeldus natsiarmeesse värbamisest ja kellel raiuti selle eest pea maha. Me tunnustame teda kui moraalset kangelast, kuid me ei saa sama nõuda kõigilt inimestelt.
Praeguses sõjas Venemaa ja Ukraina vahel ei paista inimesed üldiselt tundvat Vene sõdurite vastu sama kaastunnet kui ukrainlaste vastu. Vene sõdurite surma üle ei pruugita rõõmustada, aga võidakse tunda, et see on välja teenitud või vähemalt mõttetu. Ukraina võitlejaid, kellele see sõda on peale sunnitud, peetakse seevastu kangelasteks. Kas teie meelest on vastuolu üldiste hoiakute ja traditsioonilise õiglase sõja teooria vahel? Ja kas see võiks olla kooskõlas revisionistliku õiglase sõja teooriaga, arvestades, et Vene sõdurid osalevad süütute inimeste tapmises, isegi kui nad ründavad ainult vastaspoole võitlejaid, mitte tsiviilisikuid?
Kui nad ründavad Ukraina sõdureid, tapavad nad süütuid inimesi, kes ei ole teinud midagi, mis muudaks nad moraalselt rünnatavaks. Ukraina sõdurid üksnes püüavad kaitsta end ja teisi süütuid inimesi ebaõiglase agressiooni eest.
Antipaatiat Vene sõdurite vastu võib aidata selgitada see, et on väga raske mõista, kuidas nad võiksid jääda ületamatusse teadmatusse, hoolimata kogu Vene propagandast. Ukrainasse jõudes peavad nad ju nägema, et see kõik on vale. Nad peavad märkama, et Donbassis ei toimu natside genotsiidi venekeelsete inimeste vastu. Nad peavad mõistma, et Ukraina ei ohusta Venemaad. Nad peavad nägema, et kõik, mida neile on räägitud, on vale. Kui nad seda ei näe, on nad idioodid.
Teiselt poolt võitlevad nad sunni all. Kui keegi ütleb: „Ei, ma ei lähe sõdima“, ei vastata talle: „Olgu, mine siis koju ja unustame selle.“
Ent nad ei tohiks teha midagi, mis edendaks Venemaa sõjalist sissetungi Ukrainasse. Nad võiksid ja peaksid tulistama üle ukrainlaste peade. Enamik neist ei tee seda ja seetõttu on nad süüdi. Kui ukrainlased hukkuvad, on Vene sõdurid muutnud end moraalselt rünnatavaks. Nad on ebaõiglased ründajad ja peavad teadma, et neid ka nähakse sellisena.
Pealegi on paljud neist armeega liitunud vabatahtlikult raha, mitte patriotismi pärast. Kohutavaid tegusid tegema motiveerib neid lihtsalt isiklik kasu.
Teie arendatud moraalse argumendi ja juriidiliste reeglite vahel paistab olevat selge lõhe, mis vabastab kõik sõdurid vastutusest seni, kuni nad võitlevad sõjaõiguse kohaselt proportsionaalselt. Kas me peaksime püüdma seda lõhet ületada? Varauusajal loodi juriidilise võrdsuse kontseptsioon just selleks, et vähendada sõjas vägivalda ja leevendada kahjulikku mõju. Kas selle lõhe ületamise püüdlused võivad tegelikult tuua kaasa veelgi suurema vägivalla kui praegustes sõdades?
Kirjutasin aastaid tagasi artikli, milles väitsin, et on vaja välja töötada uus rahvusvaheline kohus: erapooletu kohtulik organ, mille eesmärk oleks hinnata eri poolte moraalsust ja seaduslikkust sõjas. Selle otsused mõjutaksid Rahvusvahelise Kohtu ja võib-olla ka Rahvusvahelise Kriminaalkohtu otsuseid. Sellesse võiksid kuuluda kohtunikud, kes tunnevad õiglase sõja teooriat ja sõjaõigust ning kes määraksid selle toel kindlaks, kas riigi sõda on õiglane või ebaõiglane, seaduslik või ebaseaduslik, ja avaldaksid maailmale selle teabe koos põhjendustega.
See annaks sõduritele üsna selge hinnangu sõja kohta, milles nad võitlevad. Olen kindel, et näiteks Vietnami sõja ajal oleks see kohus otsustanud, et USA sõda seal oli ebaõiglane. See oleks andnud USA sõduritele ja ülejäänud maailmale autoriteetse hinnangu.
Selline kohus võiks mingil määral aidata seadustada ebaõiglases sõjas võitlevate sõdurite vastutusele võtmise ja võib-olla ka neile karistuste määramise, kui nad jätkavad võitlust ebaõiglaseks kuulutatud sõjas. Vähemalt annaks see moraalselt siirale sõdurile aluse öelda oma ülemale: „Ei, ma ei võitle selles sõjas, sest see on kuulutatud ebaõiglaseks.“ See muudaks võimude jaoks karistamise keerulisemaks, kuna inimene tegutseks erapooletu rahvusvahelise organi otsuse alusel. Mulle tundub see parim viis, kuidas seadus ja moraal kokku viia.
Lisa kommentaar