Jonas Torrens ärgitab teadlasi keeruliste probleemide lahendamiseks erialade ja valdkondade piire ületama.
„Sillad teadusalade ja ühiskonna vahel: miks ja kuidas teha eri valdkondi ühendavat teadustööd?“ – sellist pealkirja kandis eelmise aasta lõpul Tartus toimunud rahvusvaheline konverents, mille keskmes oli teaduskoostöö köögipool.
Konverentsi avaettekande tegi Utrechti Ülikooli kestliku arengu Copernicuse instituudi kaasprofessor Jonas Torrens, kes kõneles valdkondadevahelisest ja -ülesest koostööst.
Mis teid eri teadusvaldkondade koostöö uurimiseni viis?
Ma olen pärit Brasiilia lõunaosast. Mu isa oli sotsioloog ja ema ajalooõpetaja. Õhtusöögilauas pidasime alati pikki ja köitvaid jutuajamisi kõikvõimalikel teemadel.
Mind huvitas aga tehnika, nii et õppisin viis ja pool aastat masinaehitust. Tahtsin luua tehnoloogiat, mis aitaks lahendada üleilmseid probleeme. Uurisin lähemalt mikrobioloogiat, biodiislikütuseid, biogaasi, aga midagi jäi puudu.
Otsustasin tulla Euroopasse magistrantuuri ning õppida siin keskkonna- ja energeetikajuhtimist ja -majandamist. Pärast seda mõistsin, et peaksin süvenema sellesse, kuidas õigupoolest ühiskondlikke ja tehnoloogilisi muutusi ellu viiakse.
Nii läksin teaduse ja tehnoloogia poliitika alal doktoriõppesse Sussexi Ülikooli, kus on kõikvõimalikuks valdkondade koostööks väga viljakas pinnas. Seal tundsin, et olen lõpuks ometi õiges kohas. Sain oma täppisteadusliku tausta ühendada teadmistega ajaloost, geograafiast, institutsioonidest ja muutustest, mis neis valdkondades toimuvad.
Töötasite mõnda aega insenerina. Miks te sellega ei jätkanud?
Mõistsin, et mõelda tehnoloogiast kui omaette nähtusest on liiga kitsas. Insenerid eeldavad tihtipeale, et kõik probleemid lahenevad, kui töötada välja parem tehnoloogia.
Käisin ühes ettevõttes praktikal ja pärast seda kutsuti mind sinna tööle, ehitama troopilistesse piirkondadesse mõeldud autodele elektroonikaseadmeid. Põhimõtteliselt taheti, et võtaksin väga heade ohutus- ja keskkonnanäitajatega autolt rakendusi vähemaks, et see Brasiilia hinnatundliku turu jaoks odavamaks teha.
See tundus mulle täiesti vale suund. Muide, samal nädalal kutsuti mind tööle ühte naftafirmasse ja ühte biodiisliettevõttesse ning tagatipuks saabus teade, et olen magistriõppesse vastu võetud. Mõtlesin: kas praegu on aeg, mil tuleks rohkem naftat puurida, või on aeg mõelda keskkonna peale? Tundus loogilisem valida õpingud.
Ma pole seda kordagi kahetsenud. Olen sellest ajast saati ka ise insenere õpetanud, armastan tehnoloogiat ja tehnilised uuendused pakuvad mulle põnevust. Aga ma arvan, et väga vajalik on nähtusi sügavamalt mõista. Insenerid üksi ei suuda kõiki probleeme lahendada.
Rääkisite valdkondadeülesuse põhimõtetest ka oma konverentsiettekandes. Kuidas te seda mõistet defineerite?
Valdkondadeülesus pole lihtsalt uute meetodite kogum, vaid pigem tõdemus, et keerulised probleemid nagu kliimamuutused või vaesus ei mahu ainult ühe teadusala raamidesse.
Tuleb luua protsess, kus eri osapooled, näiteks teadlased, poliitikud ja kogukonnaliikmed, saavad teadmisi ühiselt kasutada.
Kui vaesust uurivad vaid majandusteadlased, jääb tähelepanuta selle psühholoogiline ja ajalooline mõju. Lisaks mõjutab vaesus inimesi füüsiliselt. Selleks et meie ees seisvaid probleeme paremini mõista, tuleb tähelepanu pöörata paljudele tahkudele. Valdkondadeülene lähenemisviis paneb meid arvestama eri vaatepunkte ja neid omavahel siduma.
Mille poolest see erineb valdkondadevahelisest lähenemisviisist?
Mõlema suuna puhul on huvi keskmes eri teadusalade süntees, aga valdkondadeülesus läheb sammukese kaugemale: lisaks teiste erialade teadlastele on kaasa haaratud ka ühiskondlikud partnerid, kes tegelevad samade küsimustega.
Osalesin oma doktoritöö kirjutamise ajal teadusassistendina ühes konsortsiumis, kus püüti kokku tuua poliitikakujundajad ja teadlased. Meil polnud rangete reeglitega konkreetseid projekte, vaid igal aastal arutati uuesti, mis võiks olla just tol hetkel olulised teemad.
Kõik osalised, nii poliitikud kui ka teadlased, õppisid üksteiselt ja see meetod võimaldas uurimistulemusi kiiresti ellu viia. Iga uue liikme kaasamine konsortsiumisse tõi juurde uusi teadmisi ja suurendas töö mõjukust.
Minu meelest on oluline, et teadus ei jääks ühesuunalise suhtlusmudeli juurde, kus teadlased teevad oma tulemused teatavaks ja poliitikakujundajad kas võtavad või siis ei võta neid arvesse. Tuleb luua protsess, kus eri osapooled, näiteks teadlased, poliitikud ja kogukonnaliikmed, saavad kokku koondatud teadmisi ühiselt kasutada ja edasi arendada.
Miks just koostöö nii tähtis on?
Kõigepealt, oluline on isiklik õpirännak. Ma ise olen õppinud erinevaid asju ja saanud neid aja jooksul põimida. Ka siin, Tartus, kohtusin tudengitega, kes on juba õppinud mitmel erialal ning kogutud teadmisi omavahel sidunud ja mõtestanud.
Näiteks üks mu hea kolleeg uuris oma bakalaureusetöös mesilase aju. Edasi läks ta õppima looduskaitset ja mõistis, et paljud probleemid on seotud sellega, et eksperdid ja kohalikud kogukonnad ei saa üksteisest aru. Niisiis hakkas ta valdkondadeüleselt õppima seda, kuidas kogukondadega koos teadust teha.
Koostöö ongi siinkohal väga tähtis ja see ei pea olema tingimata suur üleeuroopaline projekt. Mõnikord toimib väga hästi väike kohtumine teadlase ja poliitikakujundaja või kogukonnajuhi vahel. Isegi põgus kohtumine või ühekordne seminar võib olla väga rikastav ja panna midagi liikuma.
Ka teadusuuringute rahastamisel on hakatud valdkondadeülest lähenemist arvesse võtma, näiteks „Euroopa horisondi“ programmides eeldatakse enamasti koostööd ühiskonnaga. Selleks sobiva vormi leidmisel tasub olla loomingulisem.
Eestis räägitakse praegu palju fosforiidist: ühed sooviksid seda kaevandada, teised tahavad loodust kaitsta. Huvirühmi ja vaatenurki on palju. Kas selle probleemide puntra juures võiks kasutada valdkondadeülese koostöö meetodeid?
See on selge näide puudulikust koostööst, kui huvirühmad räägivad oma mõtetest valitsusele, aga ei suhtle omavahel. Nii ei teki ka sünergiat, mis aitaks vastuseid leida. Õige lahenduse leidmine eeldab asjaosaliste väärtuste ja kultuuriga arvestamist, kuid sageli jäävad need akadeemilise töö käigus tähelepanuta.
Insenerid kipuvad uskuma, et suurema osa probleemidest saab lahendada hea tehnoloogia abil, majandusteadlased keskenduvad peamise lahendusena majanduskasvule. Pahatihti nad omavahel koostööd ei tee ja samuti puudub dialoog inimestega, keda need probleemid otseselt mõjutavad. Aga omavahel on vaja suhelda.
Paljudes ühiskondades levib polariseerumine. Küsimus on selles, kuidas suhelda nendega, kellel on hoopis teistsugused väärtused. Sama kehtib akadeemilises maailmas, kus meid õpetatakse pidama oma teadmisi objektiivseks tõeks. Kaldutakse arvama, et teised on teatud asjade suhtes liiga emotsionaalsed või liiga seotud, tunnistamata omaenda seotust. Enda veendumusi ei osata kriitiliselt hinnata.
Seda saab aga vältida, kui omavahel avalamalt suhelda ja teha võrdsetel alustel koostööd. Selleks peab olema üks osaline, kes suudaks seda kõike objektiivselt juhtida.
Millistes valdkondadeülestes projektides te ise olete osalenud?
Praegu on mul au juhtida projekti „Unbox“, mida rahastab Utrechti Ülikooli tavatu koostöö keskus (Centre for Unusual Collaborations). Me tegime eri valdkondade koostöös valmis mängu, mis aitab meeskondadel metafooride abil oma koostööst värskel moel mõelda. See sai päris lõbus.
Koostöö ei pea alati olema tavaline projekt oma tähtaegade ja eesmärkidega – see võib olla hoopis avastusretk või teekond tundmatusse. Valdkondadeülene oli ka projekt „Bread stories“: püüdsime leida ringmajanduse ideid, keskendudes inimeste suhtele leivaga. Hollandis on toidujäätmete seas just leival-saial väga suur osakaal, see moodustab raisatud toidust 40%.
Korraldasime koos kultuurigeograafide ja turismiasjatundjatega töötube pagariärides ja kogukonnakeskustes, et uurida, kuidas on muutunud inimeste suhtumine toitu ja jäätmetesse. Paljud ütlesid, et toidu raiskamist ei põhjusta mitte see, et toidule ei mõelda, vaid see, et elu on kiire. Kui pole aega süüa teha, ostetakse valmistoitu, ja kui seda juhtub järjest, läheb osa kraami raisku.
Kui mõelda ringmajandusele nagu insener, kes üritab süsteemi kaardistada, ei tohi asjaolusid, mis raiskamist põhjustavad, tähelepanuta jätta. Pealegi näitas see kogemus ilmekalt, et tasub inimestelt otse küsida, mitte eeldada, et saame kogu vajaliku info vaatluse teel kätte.
Millega täpselt tegeleb tavatu koostöö keskus?
Tavatu koostöö keskuse moodustasid Utrechti, Eindhoveni ja Wageningeni ülikool ning Utrechti Ülikooli kliinikum. See pakub valdkondadevahelise ja nüüd ka -ülese koostöö alal koolitusi ning annab välja uurimistoetusi selliste projektide elluviimiseks, mis ei sobitu enamiku rahastajate tavapärasesse reeglistikku.
Toetuse saamiseks peavad rühma liikmed läbima koolituse, kus neile õpetatakse koostööprotsesse ja teadmiste lõimimist. Tavatus tähendab sealjuures, et on palju vähem ettekirjutusi selle kohta, mis peab taotlustes kirjas olema või kuidas teadlased peavad oma tööd tegema. Seega on märksa rohkem vabadust ja ka tuge eksperimenteerimiseks.
Igal rühmal on keegi, kes nendega kaasa mõtleb, aitab tegevussuundi kujundada ja mõtted arusaadavalt sõnastada. Sel aastal olen ka mina üks selliseid nõustajaid. Minu ülesanne on rühma liikmeid n-ö ümber õpetada, et nad oleksid avatumad ja suudaksid ka teistsuguste vaatenurkadega suhestuda.
Mis sellist koostööd eri valdkondade vahel soodustaks?
See on keeruline küsimus. Esiteks, koostöö sujub paremini, kui leiad inimesed, kellega sul on hea klapp. Kõigiga paratamatult ei suju hästi, nii et tasub otsida partnereid, kellega koos töötamine tundub loomulik ja inspireeriv. Tihti peetakse tähtsaks suuri projekte, aga sama oluline on põhjalik koostöö väiksemas ringis. Uusi vaatenurki ja kogemusi annab koostöö ka inimestega, kes ei kuulu akadeemilisse maailma.
Sageli püüavad teadlased sõlmida sidemeid mingi kindla töise eesmärgiga, aga näiteks konverentsidel on kasulik suhelda ka inimestega, kelle eriala või kogemused on hoopis teistsugused kui sul endal. Oluline on uudishimu.
Lisaks on vaja arendada oskusi, mis valdkondadeülest koostööd toetavad. Võiksime paremini kuulata ja püüda mõista teiste seisukohti, ilma et annaks kohe hinnanguid.
Lõppude lõpuks on oluline näha õppimist ja koostööd kui pidevat protsessi. Ükski kursus ei õpeta kõike korraga. On vaja aega, mõtete vahetamist ning valmisolekut oma ja teiste kogemustest õppida.
Tehisarust räägitakse kõikjal. Kuidas see võiks valdkondadeülest koostööd toetada?
Tehisaru suudab teha juba suurepäraseid kokkuvõtteid. Selle abil saaks näiteks erinevatelt inimrühmadelt tulnud info objektiivselt kokku võtta, et seda eelarvamusteta analüüsida. Aga ma oleksin sellega siiski ettevaatlik, sest inimeste jaoks on tähtsad ikkagi nüansid, mida tehisaru ei pruugi üldse tähele panna.
Küll aga olen märganud tehisaru kasulikkust mõtete ümbersõnastamisel. Koostööd tehes on tähtis leida ühine keel. Tehisaru abil saaks otsida metafoore ja neutraalseid väljendeid. Võib-olla saab tehisarust kaaslane, mis toetabki tulevikus teatud uurimisprotsesse: aitab näha võimalikke tulemeid, vestluspartnerina peegeldada või pakkuda, millised osised võivad olla senisest arutluskäigust puudu.
Oleme koos üliõpilastega näinud, et tehisaru taastoodab ühiskonnas valitsevaid hirme, eelarvamusi ja muresid.
Olen tehisaru kasutanud ka mõnel oma kursusel, lastes sellel ette kujutada kestlikku tulevikku. Oleme koos üliõpilastega näinud, et tehisaru taastoodab ühiskonnas valitsevaid hirme, eelarvamusi ja muresid, sest seda on sellisele teabele toetudes õpetatud. Näiteks kui lasete tehisarul esitleda futuristlikku linna, näete tuttavat pilti kõrghoonete ja elektriautodega. Ta võimendab olemasolevaid arvamusi, kuigi tegelikult saaks hoopis ulmelisemaid stsenaariume välja mõelda.
Üks mu kolleeg kirjutas kestliku tuleviku võimalustest. Ta kirjeldas kaht stsenaariumi: tehnoloogiline tulevik ja keskkonna kokkuvarisemine. Midagi vahepealset on raske ette kujutada.
Mulle pakuvad huvi erinevad spekulatiivse ilukirjanduse vormid. Meil on kolleegidega isegi oma raamatuklubi. Ulmekirjanduse näitel on eriti selgelt näha, et tehisaru jaoks on ulme esemed ja artefaktid, sest neid on kõige lihtsam kujutada. Inimesi huvitavad enim aga suhted, mis võivad isegi düstoopilise tuleviku elamisväärseks teha. Nii et siin oleks tehisaru kaasamise asemel palju rohkem kasu koostööst humanitaarteadlastega.
Lisa kommentaar