Teadusavastused jõuavad inimesteni läbi kultuurifiltrite, mis võimendavad üht osa faktidest ja jätavad teise osa nähtamatuks. Tartu Ülikooli ökoloogid, sotsiaalteadlased ja teadusfilosoofid uurisid, kuidas need filtrid mõjutavad arusaamist keskkonnateemadest.
Kestlikkuse ja keskkonnahoiuga seotud arutelud tekitavad ühiskonnas suurt vastukaja ega jäta kedagi ükskõikseks. Rohkem kui mõnel teisel puhul on tähtis, et ühiskond laiemalt mõistaks, milles õigupoolest on probleem ja mida tuleb teha, et elu Maal ka inimese jaoks kestma jääks.
Teaduslike faktide avalikkuse ette laotamine ei tee neid tingimata mõistetavaks – teaduse keel, mudelid ja probleeminägemine on teistsugused kui igapäevaelus. Olgu inimene kui tahes tark, haritud ja uudishimulik, igasugune võõra uurimisala teaduslik teadmus* jõuab temani vahendatult, läbi kultuurifiltrite, teisiti öeldes, läbi tema ja ta suhtluskonna maailmanägemise viisi.
See filter võimendab mingit osa faktidest ja jätab teised nähtamatuks, tekitab seoseid ning lisab või eemaldab värve ja nüansse. Ühelt inimeselt teisele edasi kandudes näeb see välja nagu telefonimäng, kus edasiantav sõna võib lõpuks tundmatuseni muutuda.
Olgu inimene kui tahes tark, haritud ja uudishimulik, igasugune võõra uurimisala teadmus jõuab temani vahendatult, läbi tema ja ta suhtluskonna maailmanägemise viisi.
Teaduse populariseerimise ja teaduskommunikatsiooni uurijad on seda protsessi uurinud ja parandada püüdnud. Teadlasi koolitatakse, et nad oskaksid oma töö sisu ja tulemusi avalikkusele selgitada. On üldisi mustreid ja mehhanisme, mida tasub teada ja järgida, kuid samal ajal on ka uurimisvaldkonnale ja -teemale spetsiifilisi küsimusi, mille seletamiseks ei piisa üldistest juhistest. Need lausa nõuavad juhtumipõhist käsitlemist ja võimaluste omal nahal kogemist.
Mil moel konstrueeritakse kultuuri kaudu arusaamu?
Räägin selles loos kolme akadeemilise distsipliini koostööst üheaastases projektis. Kultuuriministeeriumi rahastatud projektis „Kestliku looduskasutuse kultuurifiltrid ja neile vastavad tulevikuvisioonid Eestis“ (KUM-TA6) tegutsesid ühises töörühmas ökoloogia, sotsioloogia ja teadusfilosoofia asjatundjad.
Töörühma kutsus kokku looduskaitsebioloogia professor Asko Lõhmus, kes tegi ettepaneku uurida, kuidas kultuuris ja kultuuri kaudu konstrueeritakse ja rakendatakse arusaamu kestlikust looduskasutusest. Missugune on Eesti ühiskonna kujutlus võimalikust ja soovitavast tulevikust?
Täpsemini sõnastas ta kolm järgmist uurimisküsimust. Kui valikuliselt on lähimineviku ühiskondlikes aruteludes looduskasutuse üle käsitletud ökoloogiateadust ja milles see valikulisus väljendub? Milliste kultuuriprotsesside ja -kandjatega on valikulisus seostatav? Kuidas kujundab „filtreeritud teadmus“ tulevikuvisioone?
Lisaks projekti juhile Asko Lõhmusele ja looduskaitsebioloogia teadurile Liina Remmile loodus- ja täppisteaduste valdkonnast osalesid analüütikud Maie Kiisel ja Eveli Neemre, politoloogia kaasprofessor Martin Mölder ja kommunikatsiooniteaduste nooremlektor Kaspar Kruup sotsiaalteaduste valdkonnast ning teadusfilosoofia teadurid Edit Talpsepp ja Ave Mets, projektijuht Katrin Velbaum ja Endla Lõhkivi humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnast.
Kuidas me valdkondadevahelist koostööd viljelesime
Valdkondadevaheline (interdistsiplinaarne) koostöö ei tähenda, et iga osaline teeb oma tööd ja pärast pannakse tulemused kokku, ehkki niiviisi võib ka ja mõnikord on selline mitut valdkonda hõlmav lähenemine õigustatud. Meie projektis oli vaja erialade vaated omavahel lõimida, et saada aru, mis kultuurifiltrid on ja kuidas need toimivad. Sellepärast alustas projekti uurimisrühm mõistete ja vaatekohtade tundmaõppimisest.
Panime esmalt kirja kümme põhiseisukohta, mida pidasime koostöö ülesehitamisel oluliseks. Neid kõrvutades ja kombineerides sündisid teemad kolmeks avalikuks aruteluks. Kutsusime osalema publiku, et saada tagasisidet, aga peale selle katsetada ka ise teemade ja argumentide esitamist kuulajaskonna ees. Publikut oli kõigilt aladelt. See oli esimene samm valdkondadevahelisuse poole, n-ö kalibreerimine.
Koostasime loetelu erialasest teaduskirjandusest, mida teise ala esindajatel oleks kasulik lugeda. Iga selline ülesanne oli etteantud mahuga. Näiteks tuli soovitada viit kõige olulisemat artiklit, kolme kõige olulisemat teost, seitset mõtet jne. Asi ei ole arvumaagias, vaid selles, et konkreetne ülesandepüstitus sunnib valiku hoolikalt läbi mõtlema, soovitatud materjale kõrvutama ja neid ühiste eesmärkide järgi kohandama.
Kirjutamislaager kui tõhus koostöö kujundaja
Pärast teist avalikku seminari toimus kahepäevane kirjutamislaager, kus valmis esimene ühine artiklikäsikiri kultuurifiltritest. Kirjutamislaager oli kindlasti üks tõhusamaid võtteid sisulise valdkondadevahelise koostöö kujundamiseks, vastastikune arusaamine paranes silmanähtavalt. Seda ei ole kerge saavutada – kõigepealt peab olemas olema püsiv soov teisest aru saada.
Järgnesid veel kaks avalikku seminari: üks konsensuse võimalikkusest teaduses ja selleni jõudmise viisidest, teine ressursside, eeskätt maa omamise käsitlusest eri kultuurides ja selle mõjust kestlikkuse mõistmisele.
Seminaridega kõrvuti käisid juba empiirilised uuringud kestlikkusküsimuste kajastamise kohta meedias. Maie Kiiseli juhatusel tehti nii kvantitatiivne kui ka kvalitatiivne uuring.
Asko Lõhmusel valmis mahukas käsitlus Eesti esseistikast inimese ja looduse suhete teemal. Lisaks otsisime asjatundjaid filtrite leidmiseks eri kunstialadel. Tänu nende kaasamisele valmis valim kestlikkuse mõistmiseks tähenduslikest Eesti kunstiteostest.
Fookusgruppides ja veebiaruteludes püüti määratleda teoste tähenduslikuks kvalifitseerumise põhimõtted. Kogutud asjakohase materjali hulk kasvas ja see kasvab õigupoolest edasi, ka pärast projekti ametlikku lõppu. Peamine probleem oli ja on aeg. Projektil oli rahastus üheks aastaks ja see sai otsa 31. detsembril 2024. Koostöö, mis hõlmab paratamatult treeningperioodi, häälestamist ja seadistamist, vajab rohkem aega. Rahastaja aga oli järgmiseks aastaks sõnastanud uued fookusteemad ja jätkutaotluse esitamise väljavaated kustusid.
Kas teadlased peaksid kliimaolukorrast rääkima ühel häälel?
Projekti lõpuks pidasime veel ühe seminari, mis keskendus väärtustele ja hea teaduse reeglitele, aktivismile ja teadusele endale. See haakus hästi parasjagu meedias puhkenud debatiga selle üle, kas teadlased peaksid kliimaolukorrast rääkima ühel häälel. Kuidas vastutada ühtaegu tõe ja ühiskonna teenimise eest?
Veel vahetult enne jõule valmis ühine käsikiri valdkondadevahelise uurimisrühma väljaõppest – selline rühm ja selline koostöö on võimalikud ainult õige häälestuse, koolituse ja tagasiside abil.
Teoorias oleme valdkondadevahelise koostööga kaasas käivatest raskustest teadlikud: räägitakse samade sõnadega, kuid siiski eri keeltes ega saada üksteisest aru; käitumismustrid on erinevad; tempo on erinev; hinnatakse eri asju; isegi valdkondadevahelisest koostööst kui sellisest saadakse aru eri moodi.
Meie kogesime mõnda neist raskustest omal nahal ja tundub, et vähemalt mõned ka ületasime. Üks näide on artiklikäsikirja autorite järjestus – erialade tavad on erinevad ja kui ei oleks sellist kogemust, siis vahest ei teakski, et loodusteadustes on tavaks panna projekti juht viimaseks autoriks, sotsiaal- ja humanitaarteadustes on järjestus aga kas tähestikuline või kirjutamispanuse järgi.
Mida me aasta jooksul siis teada saime?
Teaduse eri komponentide väljendusi kultuuris saab kirjeldada, valikulisust ehk kultuurifiltrit saab mõõta. Meediakajastused ja nende analüüs näitasid, millised mõisted, arutelud ja seisukohad domineerivad – nende muutumist saab kirjeldada. Näiteks kasutatakse populaarseid mõisteid üldjuhul rohkem kui populaarseid fakte, sest mõistetel – näiteks kasvukohatüüp – on spetsialistide töös sageli praktiline otstarve. Fakte – nagu linnuliikide arvukus – seevastu nii hästi rakendada ei anna.
Saime kinnitust, et ökoloogiline mõtlemine Eesti ühiskonnas ja kultuuriväljendustes on fragmentaarne. Teadmus võib olla põhjalik, aga enamasti esitletakse (meedias) sellest üksikut kildu.
Leidsime, et teadlased saavad – ka distsipliiniti – teaduse ja teadusliku konsensuse vajadusest kestliku ühiskonna kujundamisel erinevalt aru, kuid arutelus seisukohad lähenevad. Keskkonnateadustes on meetodid läinud nii keeruliseks, et kõrvaltvaataja suudab jälgida peamiselt seda, kas teadlased on ühel meelel. Paraku ei ole üksmeel tõe parim kriteerium – muidu teadusavastusi ju polekski.
Tekkis ka palju uusi küsimusi, mis vajavad edasist uurimist. Loodetavasti õnnestub vähemalt mõnesse neist süveneda järgmiste projektide käigus. Aitäh, head kultuurifiltrite projekti partnerid, sisuka koostööaasta eest!
* Teadmuse all mõistetakse siin teadmiste, oskuste, vilumuste ja väärtuste kogumit.
Tõhus teaduskoostöö eri valdkondade vahel on tehtav, ent vajab tuge
Erialade tinglikke piire ei maksa teadlastel karta – nende ületamisest on teaduses palju võita, on kogenud kaasprofessor Ester Oras, kes juhib arheoloogia ja analüütilise keemia valdkonda ühendavat uurimisrühma Archemy.
Valdkondadevahelise koostöö tekkimise oluline eeldus on vaba mõtlemist soodustav ühine vaimne ja füüsiline ruum, märgib Oras. Eesti väiksus ja ülikooli teadusalade paljusus annavad eelise, sest suhete sõlmimine on lihtsam kui suurtes ülikoolides. Takistuseks võib olla see, et puudub ühine „katus“, mis inimesi kokku tooks. Kõige lihtsam oleks kohtuda näiteks lõunalaua taga, ka võiks pidada regulaarseid ühisseminare. Paljudes riikides on teadusasutustesse juba loodud valdkondadevahelisi uuringuid toetavad instituudid.
Orase töörühmas uuritakse biomolekulaarsete meetodite toel iidsete esivanemate toitumis- ja tervisekäitumist, rännet ja päritolu. „On ainult aja küsimus, kui kõigil loodus- ja täppisteadlastel on töörühma vaja vähemalt üht humanitaari või sotsiaalteadlast. Oluline on osata kõigi osapoolte väärtust näha ja neid kokku tuua,“ arutleb Oras, kes kirjutas hiljuti koos Rootsi ja Ühendkuningriigi kolleegidega ajakirjas iScience pikema arvamusloo valdkondadevahelisest koostööst. Ta jagab mõningaid soovitusi ka Universitas Tartuensisega.
Mis aitaks edendada valdkondadevahelist koostööd?
- Oluline on luua ühiseid aruteluruume (nii vaimseid kui ka füüsilisi), mis annaks eri valdkondade teadlastele võimaluse kokku saada ja vestelda.
- Ülikooli üritused võiksid ületada instituutide piire. On vaja rohkem algatusi, mis eri valdkondadest inimesi kokku tooks ja üksteist kuulata laseks.
- Ülikooli asjaajamiskord võiks valdkondadevahelise koostöö huvides olla paindlikum. Näiteks rahaveebis võiks olla võimalus jagada projekti üldkululõivu eri instituutide vahel. Praegu läheb lõiv instituudile, mille nime alt projektitaotlus esitati.
- Paindlikum võiks olla ka karjääriraja juhtimine ülikoolis, sest see ei julgusta tegema karjääri mitmel erialal korraga. Teadlastel, kes töötavad osakoormusega mitmes instituudis, on raskem osaleda teatud otsustusprotsessides, näiteks kandideerida esinduskogudesse.
Loe juhtnööre teadusaladeülese ja -vahelise koostöö tegemiseks ka kestliku arengu keskuse veebilehelt.
Lisa kommentaar