Tabasin end üsna hiljuti sisekaemuslikult mõttelt, et minust, idealistist, on paarikümne aastaga saanud pragmaatik. Need pole küll vastandliku tähendusega sõnad ning ei saa öelda, et seega on asjad läinud otseselt kas paremaks või halvemaks. Millegipärast hakkasin aga ikkagi muretsema: kas see tähendab, et ma ei oska enam unistada?
Mulle meeldib tegutsemine. Mu puhkused on alati toimekad. Tänavuse esimese puhkusenädala petsin end mõttega, et teen paar pooleliolevat asja lõpuni, siis on sügisel tööle naastes kergem. Teisel nädalal avastasin, et olin kõik päevad arvuti ees istunud või telefoni küljes rippunud.
Otsustasin, et aitab! Pakkisin arvuti kokku ja tõstsin silma alt ära. Lülitasin telefoni hääletule režiimile … ja hakkasin meeleheitlikult otsima muid ülesandeid, mis mind tegevuses hoiaksid. Remont. Aiatööd. Tunnikavad (minu lisatöö jaoks õpetajana).
Siis meenus, et olin ju endale ja oma vaimse tervise õele lubanud, et õpin logelema. Et hakkan jälle raamatuid lugema. Muusikat kuulama. Tantsima. Unistama. Püüan lihtsalt … olla, tundugu see kui tahes keeruline. Et ma ise terveks jääks. Üks mõte oli pähe kumisema jäänud ka vestlusest UT seekordse portreeloo kangelase Helen Reimiga: pidev stress sööb inimesed ära.
Ümberlülitumisest ühelt töölt teisele, ühelt kohustuselt teisele ei pruugi piisata. Mõnikord on vaja täielikku väljalülitumist, on vaja midagi hoopis muud, et päriselt puhata. Kuid mis siis, kui seda võimalust ei ole ega paista lähiajal kuskilt? Keerulised olukorrad võivad kesta ja kesta. Kas mäletate koroonaaega? Elu oli pahupidi mitu aastat. Kui kaua on kestnud sõda Ukrainas …?
Kõigest hoolimata jätkavad ka sealsed inimesed oma argielu kohustuste täitmist ja ka ideaalide püüdlemist. Endiselt on lastele ja noortele vaja anda head haridust, kuigi olud sunnivad seda tegema veebi teel või pommivarjendites. Tartu haridustehnoloogid püüavad Ukraina kolleegide elu selle pingutuses natukenegi kergemaks teha.
Mõni ütleb, et parem on hoida ootused madalad. Mina aga usun, et madalatele ootustele tuleb vastu astuda. Iga päev. Ka see on omamoodi sõda, kuigi õnneks palju rahumeelsem. Haridus – olgu sõja või rahu ajal – ongi see, mis annab inimesele vahendid maailma parandamiseks, sest see annab oskuse mõtelda.
Mõtlev inimene ei allu nii kergesti madalatele ootustele. Ta ei usu, kui talle öeldakse: sa ei saa ju sellega hakkama. Aga mõtlemiseks tuleb võtta aega. Ainult siis on lootust.
See kõlab vist nii, et ma ikka veel oskan unistada?