Antwerpen – Belgia peidetud pärl

Brüsseli lennujaamast vaid pooletunnise rongisõidu kaugusel asub Antwerpen, mis jääb paljudel klassikalise Brüsseli–Brugge–Genti liini avastajatel nägemata. Mina veetsin Antwerpenis vahetusüliõpilasena viis kuud. Kes otsib, see leiab!

Logopeediatudengitel on vahetusõppevõimalusi napivõitu, sest selle eriala õpingud on küllaltki keelespetsiifilised. Haridusteaduste instituudi partnerülikoolide seast õpetab logopeediat inglise keeles ainult Belgias Antwerpenis asuv Thomas More’i Rakenduskõrgkool. „Ainult“ ei tähenda aga ilmtingimata pettumust. Vastupidi: etteruttavalt võib öelda, et nii mina kui ka mu üle maailma kohale sõitnud kursusekaaslased jäime kõik oma valikuga rahule.

Tavaliselt õpetatakse logopeediat konkreetse keele põhjal: igal keelel on unikaalne hääldussüsteem, mistõttu on ka logopeedi töö hääldusega eri keeltes veidi eri moodi. Pole kuigi praktiline õpetada vahetusüliõpilastele süvitsi teise keele hääldussüsteemi, kui neil sellest hiljem oma kodumaal igapäevases töös kasu pole.

Meie saime keelespetsiifiliste teemade asemel õppida häälehäirete, kogeluse, müofunktsionaalsete (näo- ja suulihaste funktsioonide) puuete, kakskeelsuse ja tervishoiusüsteemi koostöö kohta, mis kõik kuuluvad samuti logopeedi töömaile. Mõnes tunnis tegelesime emotsionaalsema poolega, näiteks arutlesime, millised on insuldi tagajärjed ning kuidas neist haigele endale ja tema lähedastele rääkida.

Düsleksia õppeaines võrdlesime, kuidas väljenduvad lugemisraskused eri keeltes. Lugema ja kirjutama õppimist mõjutab suuresti keele ortograafiline süsteem. Enamik Euroopa kirjakeeli põhinevad alfabeetilisel süsteemil, mida saab jaotada n-ö läbipaistvaks (nt soome ja itaalia keel) ja läbipaistmatuks (nt inglise ja hollandi keel).

Läbipaistva ortograafiaga keeltes on häälikute ja tähtede vahel peaaegu üksühesed vastavused ning kirjapilt tugineb tugevalt hääldusele. See teeb varase lugema õppimise palju lihtsamaks – lapsed omandavad seosed tähe ja hääliku vahel kiiresti. Eesti keel kuulub samuti läbipaistva ortograafiaga keelte hulka, kuigi välted ja keerukamad õigekirjareeglid muudavad meil lugema õppimise näiteks soome keelest raskemaks.

Lisaks oli meil väga huvitav ise kuulda ja näha, mille poolest täpselt eri keelte häälikud üksteisest erinevad. Näiteks hollandi ja prantsuse keelele on omane uvulaarne ehk kurgunibu abil moodustatud r ning mu hollandi sõber tahtis proovida, kas ta oskaks ka eesti ja soome keelele omast hammastetagust keeletipu-r-i hääldada. Tuli välja, et ta ei vajanudki kuigi palju õpetamist – piisas, kui mina ja mu soome kursuseõde ütlesime: „Pane keeleots hammaste taha ja proovi põristada.“

Ingliskeelseid aineid õpetatakse Thomas More’i kõrgkoolis vaid sügissemestril ja loodud on spetsiaalne logopeedia vahetusõppeprogramm. See tähendas, et enamikus loengutes olimegi ainult meie – 16 logopeedia vahetusüliõpilast. Tänu sellele tekkis tugev ühtekuuluvustunne ja veetsime kursusekaaslastega koos palju aega ka väljaspool kooli.

Omal algatusel korraldasime näiteks väljasõite – neist meeldejäävaim oli terve kursuse ühepäevareis Rotterdami, mis meid veelgi rohkem ühendas. Argipäeviti sai meie loengujärgseks lemmik-kohtumiskohaks kooli lähedal asuv minimalistliku sisekujundusega skandinaavialik kohvik Funk, mille töötajad tundsid semestri lõpuks meie kursust nägupidi. Oma osa selle koha võlus oli kindlasti maitsvatel saiakestel.

Kuna olime pidevalt ninapidi koos, läks sisseelamine sujuvalt. Toetasime üksteist kogu teekonna kestel. Mõned kursused toimusid siiski ka koos kohalike üliõpilastega – need olid samuti ingliskeelsed ja kohalikele olid need valikained. „Erasmuse“ programmi üritustel tutvusime ka teiste erialade vahetusüliõpilastega, kuid kõige lähedasemaks said ikkagi oma kursusekaaslased.

Tartu moodi võlu

Elasin vahetusüliõpilasena Antwerpenis viis kuud – päris paras aeg linna tundmaõppimiseks. Kohaliku kombe kohaselt harjusin sõitma igale poole rattaga ja kiiremal päeval sööma lõunasöögiks võileiba. Hollandi keele – see on Belgia flaami piirkonnas ametlik keel – õppisin ära niivõrd, et sain sellega toidupoes hakkama ja andsin kahel korral eakatele juhiseid kunstimuuseumisse jõudmiseks. Tekkis juba tunne, et olen täitsa kohalik!

Linnaga aitas paremini sina peale saada tasuta tuur, kus kuulsin legende ja üksikasju, mida omapäi ringi käies teada saanud polekski. Näiteks õppisin tänu sellele märkama vanadel gildihoonetel vihjeid sellele, millega seal oma ajal on tegeldud: puuseppade gildi hoonel on kujutatud tööstseeni ja kaupmeeste omal on kaalude reljeef. Kõige uhkemate kaunistustega gildihoone kuulub vibulaskjatele, kes täitsid kunagi korravalvurite rolli.

Muide, Antwerpenis on täitsa oma pissiva poisi skulptuur, kusjuures kullavärvi ja suurem kui kuulus Brüsseli variant. Temagi seisab uhkelt ühe gildihoone katusel.

Sageli võib sealsetel tänavatel kohata Neitsi Maarja kuju. Sellised kujud võeti kasutusele 17. sajandil, pärast seda, kui Antwerpenis löödi võimult protestandid ja Hispaania kuninga valitsuse all taastati roomakatoliku kiriku võim. Legendid räägivad, et hiljem kasutati kujusid ka nutikaks elektrivõrguga liitumiseks: lambipirni Neitsi Maarja kuju kohal peeti jumalale pühendatud kingiks ja selle eest ei pidanud linnale maksma. Oma tähtsus on ka Neitsi Maarja asukohal: kui kuju on maja peal, siis kaitseb ta ainult seda maja, kui aga tänava alguses, siis kogu tänavat.

Antwerpen pole traditsiooniline maaliline Madalmaade kanalilinn nagu populaarsed sihtkohad Gent ja Brügge. Antwerpenis olevat küll ka kunagi kanalid olnud, kuid Napoleoni valitsusajal otsustatud need kehva kvaliteediga vee tõttu rahva tervise huvides kinni katta. Uus reoveesüsteem ehitati maa alla.

Siiski on sel linnal oma võlu, ja minu meelest meenutab ta väga Tartut. Elanike arv on loomulikult erinev – Antwerpenis on 560 000 elanikku –, kuid jõgi, tudengikesksus ja muu hulgas ka rattaringlus teevad Tartust ja Antwerpenist linnad, kus tekib üsna ühtemoodi tunne.

(Üli)õpilastele on seal loodud näiteks Study360 süsteem: eksamisessiooni ajal avavad paljud muuseumid ja muud avalikud kohad tasuta oma uksed, pakkudes rahulikku kohta õppimiseks. Sarnaselt Tartu tudengipäevadega korraldatakse Antwerpenis kooliaasta alguse puhul Studay festival, kus esinevad kohalikud artistid.

Tudengipäevade maskotile Villemile mõeldes tasub mainida, et Thomas More’i kõrgkoolis oli kirsiks tordil täitsa oma campushond – ülikoolilinnaku koer. Ühe õppejõu rõõmsatujuline shiba inu Rolex käis temaga tihti loengutes kaasas ja oli ka eksamite ajal tudengitele nunnutamiseks saadaval.

Kui õhtu- ja ööelust rääkida, siis on Antwerpen pigem baarikultuuriga linn. Klubisid sealt väga ei leia. Linna südames asub aga kolmekorruseline džässibaar de Muze, kus saab pea iga päev improviseeritud esitusi kuulata. Muusikahuvi toob sinna kokku nii vanu kui ka noori, kes kõik ühes rütmis kaasa õõtsuvad.

Euroopa ilusaim linn

Antwerpenit kirjeldab minu jaoks ütlus „kes otsib, see leiab“. Pealtnäha on tegu tavalise Belgia linnaga: uhke kirik, väike vanalinn, ilus arhitektuur, mille vahel jäävad silma fritüürirestod ja vahvliputkad. Lähemalt vaadates koorub aga välja rikkalik ajalugu, mis just selle sadamalinna kunagi üheks Euroopa tähtsaimaks tegi.

16. sajandil sai Antwerpeni sadamast piirkonna suurim. Linna jõukus aina kasvas ning kauplejad kirjeldasid Antwerpenit kui Euroopa ilusaimat linna. Arvatakse, et tol ajal käis umbes 40% maailma kaubandusest läbi Antwerpeni sadama. Sedakaudu jõudsid Euroopasse näiteks kangad, suhkur ja vürtsid.

18. sajandil hakati Antwerpeni sadama kaudu tooma Aafrikast Euroopasse kakaoube – nii pole ime, et šokolaadist on saanud Belgia kaubamärk. 2022. aastal veeti sealtkaudu sisse lausa 313 000 tonni kakaoube, millest tehtud šokolaadi eksporditi üle maailma.

Lisaks on Antwerpen tuntud teemandiäri poolest. Esimene teemant olevat lõigatud just Antwerpenis aastal 1476. Suur teemandibuum sai alguse pärast flaami juveliiri Lodewyk van Berckeni leiutist, uudset lihvimistehnikat, mille abil sai vääriskivide tahke lõigata sümmeetriliselt ja täpselt. Tänu uuele tehnikale peetakse van Berckenit ka mitme teemandikuju leiutajaks, neist kuulsaim on pirnikujuline lõige.

Eriti säravad teemandid ajasid Euroopa rikkad hulluks, ja nii sai Antwerpenist üleilmne teemandikeskus. Tänapäevalgi käib 84% maailma töötlemata teemantidest läbi Antwerpeni.

Kohalikud kauplused on teinud Antwerpenist poodlejate Meka. 1980. aastatel tõi linnale kuulsust moedisainerite rühmitus Antwerpen 6 ning seda mõju on praegugi tunda, alates väikestest butiikidest ja lõpetades kohaliku moemuuseumiga.

Eraldi tähelepanu väärivad teise ringi poed, mis pakuvad tõelisi vintage-leide. Kiirmoebrände sealt naljalt ei leia ning retroteksad, villased mantlid ja nahktagid on saadaval ka tudengile taskukohase hinnaga. Me sõbrannadega viskasime nalja, et sekkarisse ei tasu niisama minna, sest seal tühjade kätega väljuda on peaaegu võimatu.

Antwerpen on justkui peidetud pärl – suhteliselt väike, aga omamoodi ja mitmekülgne linn, millel on pakkuda nii ajalugu, moodi, tudengielu kui ka erilisi avastusi. Ideaalne tudengilinn oma võlude ja tagasihoidlike, kuid väärikalt säravate tahkudega!

Hand werpen ehk Kuidas sündis linna nimi

Legendi järgi elanud 2000 aastat tagasi Antwerpenis Schelde jõe ääres enda ehitatud linnuses hiiglane Druon Antigoon, kes küsinud linnusest mööda sõitvatelt laevadelt tollimaksu. Kes ei tahtnud või ei suutnud maksta, sel lõiganud hiiglane käe maha ja visanud jõkke.

Ühel päeval aga tulnud noor Rooma sõdur Brabo hiiglasega võitlema ning võitnud. Kättemaksuks kõikide ohvrite eest lõiganud ta hiiglase käe maha ning visanud ka selle jõkke.

Kätt viskama on hollandi keeles hand werpen, ning just sellest olevatki linn oma nime saanud. Tänapäeval meenutab seda lugu Antwerpeni raekoja ees Grote Markti väljakul olev Brabo purskkaev. Käte sümboolikat on märgata aga ka kõikjal mujal: arhitektuuris, kaunistustel ning isegi turistidele müüdavatel šokolaadidel.