Tartu Ülikooli psühholingvistika professor Virve-Anneli Vihman on sündinud ja kasvanud USA-s ning õppinud ja pikalt töötanud Ühendkuningriigis, kuid elu tõi ta ikka isa sünnimaale Eestisse.
„Eesti keelel ja kultuuril oli meie kodus alati tähtis osa. Pealegi on eesti keelt kõige parem uurida just Eestis. Samuti soovisin siin elada abikaasa, laste ja ka iseenda pärast. Nende tegurite koosmõjul areneski teadustöö ja tööalane võrgustik Eestis. Siin olles on mul alati olnud tunne, et elu on kuidagi huvitavam, erilisem ja samal ajal kodusem, omasem,“ räägib Vihman.

Mitmekeelsus on saatnud teda sünnist saadik, sest kodus räägiti eesti keeles, koolis ja mujal aga inglise keeles, ning Vihman ütleb, et see on kujundanud nii tema elu kui ka isiksust. Kui veel 1990. aastatel oli eestlaste seas laialt levinud arvamus, et lapsel ei saa olla mitut emakeelt ja lapse identiteedi määrab lasteaia valik, siis Vihman teab, et tegelikult on lapsed küll suutelised omandama korraga mitu keelt ja ühtlasi kuuluma mitmesse kultuuriruumi.
„On suur eelis, kui inimene tunneb end mugavalt mitmes kultuurilises kontekstis ja oskab neid tõlgendada ja võrrelda. Meie ühiskonnas on oluline toetada lapsi, kes õpivad eesti keeles, kuid kodus räägivad teist keelt. Pädeva ja innustava keeleõppe kõrval on vaja toetavaid sõnumeid ja positiivseid hoiakuid – eriti olukorras, kus õppekeel on kindlaks määratud väljastpoolt,“ märgib ta.
Nii lapsevanemad kui ka laste õpetajad ja tugiisikud vajavad rohkem teavet ja paremat arusaama sellest, kuidas lapsed (eesti) keelt omandavad, kuidas neid aidata ja mis täpselt mõjutab keelelist arengut. Vihman on rõõmus, et saab sellele kaasa aidata nii oma teadustööga kui ka selle aasta algul Tartu Ülikoolis loodud mitmekeelsuse keskuse juhtimise ja arendamisega.
Keskuse eesmärk on vahendada mitmekeelsusega seotud teadustulemusi ühiskonnale, eriti lasteaedadele, koolidele ja lapsevanematele, ning teha koostööd ka poliitikakujundatega, et toetada mitmekeelsete laste keelelist arengut ja õpiedukust parimal viisil.
„Teeme seda mitmel moel: veebi teel, kohtumistel sihtrühmadega ja suurematel üritustel, nagu oli aprillli alguses keskuse avamise puhul korraldatud ümarlaud, mis tõi kokku ülikooli, üldhariduskoolide ja riigiasutuste esindajad,“ loetleb Vihman.

Noorte keelekasutuse uurijana ütleb ta, et nagu kõigil teistel, on ka noortel soov ennast väljendada ja suhelda. Eesti keelele lisaks kasutavad nad ingliskeelseid väljendeid sellepärast, et see on osa nende igapäevasest kogemusest.
„Nad kaifivad keele kasutamist, kui saavad olla loomingulised ja vahetud, aga mitte siis, kui tunnevad end kammitsetud välise surve ja hinnangute pärast. Noorte keeleline korrigeerimine ja korralekutsumine ei pruugi kaasa aidata ei avatud suhtlusele ega eesti keele hoidmisele. Uudishimu ja empaatia on suhtlemiseks palju kasulikumad alused!“ leiab Vihman.
Viimane aasta on tema jaoks olnud väga tegus: Vihman juhib kolme projekti, millest üks on küll läbi saanud, kuid uurimistulemuste põhjal artiklite kirjutamine käib siiani edasi. Lisaks on tal mitu doktoranti ja teisi juhendatavaid.
„Kõik teemad, millega tegelen, on huvitavad, aga praegu on küll tunne, et võiks neid korraga veidi vähem olla! See rööprähklemine on kahjuks meie akadeemilisse tööellu sisse kirjutatud, aga tahaksin selle vastu hakata paremini seisma nii enda meelerahu ja õnne nimel kui ka eeskujuks noorematele kolleegidele,“ tunnistab ta.
Virve-Anneli Vihman on omandanud bakalaureusekraadi 1994. aastal Wesleyani Ülikoolis filosoofia erialal ning magistri- (1999) ja doktorikraadi (2004) Edinburghi Ülikoolis teoreetilise lingvistika alal. Oma doktoritöös käsitles Vihman eesti keele tegumoekonstruktsioone. Pärast doktoriõpinguid ja järeldoktorantuuri Edinburghis juhtis ta aastatel 2004–2013 Tartu Ülikooli välissuhete osakonda, seejärel jätkas akadeemilist karjääri Marie Skłodowska-Curie meetme raames järeldoktorantuuris Manchesteri Ülikoolis laste keeleomandamise teemal.
Aastast 2016 on ta töötanud Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis vanemteaduri, dotsendi ja kaasprofessorina. Vihman on uurinud nii üks- kui ka mitmekeelseid eesti keelt ja muid keeli kõnelevaid lapsi, noorte keelekasutust ning keele varieerumist. Ta on juhtinud Eesti noortekeele korpuse koostamist ja rahvusvahelist metodoloogiliste oskuste arendamise konsortsiumi MEDAL ning osalenud mitmekeelsete laste toetamiseks mõeldud vahendite väljatöötamisel. Alates 1. septembrist 2024 on Vihman psühholingvistika professor ja ühtlasi äsja loodud mitmekeelsuse keskuse juhataja.
Uurimistöö sisu ühe lausega
Uurin, kuidas üks- ja mitmekeelsed lapsed keelt omandavad ning kuidas (mitmekeelsed) inimesed keelt kasutavad.
Huvipakkuvad teemad, mida uurida
Keeleoskus on üks põhilisi omadusi, mis inimesi teistest loomadest eristab. Keele omandamise seaduspärasusi saab seletada üldiste kognitiivsete protsesside kaudu, kuid kuidas seletada lastevahelisi erinevusi? See on põnev küsimus, mille vastus põhineb kolmel üldteguril: kognitiivse arengu eripärad, keeltevahelised erinevused ja erinevused selles, kes, kuidas ja kui palju lapsega pisikesest peale räägib. Mind huvitab ka see küsimus, kuidas tulevad inimesed toime mitme keele oskuse ja kasutamisega, kui need süsteemid ei seisa peas eraldi, vaid on omavahel läbi põimitud ja mõjutavad üksteist.
Silmiavav leid
Eesti keele rikkalik morfoloogia eristab seda enam uuritud keeltest, kuid oleme kolleegidega leidnud, et rikkalik morfoloogia ei ole ainus eesti keele oluline tunnus. Kompleksse morfosüntaksiga keelte omandamise trajektoorides ilmnevad erinevad mõjurid, nii üldisemad (nt keelekogemus, kognitiivsed oskused) kui ka keelespetsiifilised.
Akadeemiline eeskuju
Keele omandamise aspektides on mind inspireerinud minu järeldoktorantuuri mentor Manchesteris ja intellektuaalne eeskuju Elena Lieven, võrdlevate lastekeele uuringute üks käivitajaid Dan Slobin ning mu enda ema, kes uurib ka kirglikult laste keelt. Samuti innustavad mind praeguse konsortsiumiprojekti MEDAL partnerid Dagmar Divjak ja Caroline Rowland ning praegused kolleegid Eestis, sh nooremteadurid.

Hobid
Käin sageli jooksmas, teatris, kinos. Väga olulisel kohal mu elus on lastega aja veetmine ning kokakunst, mediteerimine ja ilukirjandus. Viimasel ajal läheb paraku väga palju aega globaalse poliitika üle arutamisele ja südame valutamisele.
Parim viis puhata
Mulle on alati sobinud aktiivne puhkus. Oluline on mingi kombinatsioon loodusest, kultuurist, heast seltsist ja ka omaette olemisest. Mul ei ole kindlat eelistust, kas see peaks sisaldama teise kultuuriga tutvumist, mägimatka, leili viskamist või järves ujumist. Hindan vaheldust ning vajan liikuvust ja häid inimesi enda ümber.
Soovitan soojalt!
Lugemiseks soovitan eesti keeles Lilli Luugi „Ööema“, ingliskeelsetest teostest meeldib näiteks Daniel Masoni 2023. aastal avaldatud raamat „North Woods“, igikestvad lemmikud on David Mitchelli „Pilveatlas“ ja Virginia Woolfi pea sada aastat tagasi ilmunud „Tuletorni juurde“. Mulle meeldivad hirmsasti ka Tartu Elektriteatri kava ja Tartu Uue Teatri lavastused. Kuulata armastan uudiste analüüsi ja taskuhäälingut „This American Life“.
Mida peaks teadma keeleteaduse kohta?
Tänapäeva keeleteadlased ei uuri enamasti korrektset keelt, vaid päris keelekasutust andmepõhiselt ja kogu selle elujõulises mitmekesisuses. See dünaamilisus teebki keeleteaduse põnevaks: kuidas keel varieerub ja muutub, kuidas laste keeleoskus areneb ja kuidas omandatakse teisi keeli, kuidas keeli koos kasutatakse ja kuidas see igapäevane lopsakas kasutus keelt omakorda mõjutab.
Millest võiks tudeng alustada?
Alustada võiks enda ja oma sõprade keelekasutuse märkamisest. Paljud koolis õpetatavad keelelised põhitõed ei pruugi kehtida meid ümbritsevas suulises või tšätivestluses.