Koos eesti raamatu aastaga avati Tartu Ülikooli raamatukogus jaanuari lõpul suur õppekirjanduse näitus „Õpetusest võrsub iva. Esimesest loengukonspektist kõrgkooliõpikuni“. Näitust aitas kokku panna üle 60 õppejõu.
Väljapanek annab põhjaliku ülevaate viimase 200 aasta jooksul ülikoolis kasutusel olnud algupärastest eesti autorite õppematerjalidest. Suure hulga 20. sajandi teoste kõrval on kuraatorid üles leidnud ka väljaanded, mis väärisid esimesena kõrgkooliõpiku nime.
Loodus- ja täppisteaduste valdkonda esindava 40 õpperaamatu seas on 1920. aastast pärit eestikeelne õpik „Üldise zooloogia põhijooned“, autor Johannes Piiper. Raamatu eessõnas kirjutab ta: „Meie loodusteadusline kirjavara pole suur. See otsus maksab iseäranis loomateaduse kohta. Käesolev kirjatöö püüab olla kiviks alusmüüris, mille peale meie teadlased tulevikus avara zooloogilise biblioteegi rajavad.“
Üks raamatuvaliku tegijatest professor Toivo Maimets hindab nüüd, enam kui sajandi jagu hiljem, et alusmüür on osutunud erakordselt tugevaks. „Sellel müürile on rajatud muljetavaldav hulk emakeelset loodusteaduslikku õppekirjandust, mis üha täieneb. On, mille üle uhke olla,“ ütles Maimets.
Meditsiiniteaduste valdkonna õppevara esindab teiste seas Aleksander Kalamehe 1936. aasta „Algkooli kehakasvatuse käsiraamat“, millega arendati eestikeelset erialasõnavara ja teadmisi „kehaharjutustega“ seotud tervishoiu, metoodika, vahendite, harjutusvara ja spordialade kohta.
Käsiraamatu eessõnast leiab Belgia pedagoogi ja psühholoogi Jean-Ovide Decroly universaalse tsitaadi: „Lõpliku meetodi ja kasvatusliku süsteemi leiutamine on utoopia! Võttes ajutiselt omaks teatava meetodi, peame jätma endile võimaluse selle ümberhindamiseks, et kohandada seda olukorratingimusile ja jõuda samm edasi õigel ajal ja vajalikul määral!“
Kirjutavad õppejõud
Loomulikult on näitusel ka märksa uuemaid õpikuid, mille autorid praegu ise ülikoolis õpetavad. Teiste seas on 2019. aasta parima eestikeelse kõrgkooliõpiku auhinna võitnud 830-leheküljeline „Geoinformaatika“ ja 2023. aastal avaldatud 600-leheküljeline „Teenindusprotsesside juhtimine ja teenusedisain“.
Esimene neist on uusim paberil olev õpik, mis annab ühtse ülevaate geograafia eriala teadmistest, teine aga esimene eestikeelne kõrgkooliõpik, mis annab süsteemse ülevaate teenindusühiskonnast ja teenusmajandusest ning nendega seotud terminoloogiast. „Seda õpikut võib eriliseks pidada seetõttu, et sellest leiavad oma õpingutes tuge mitme eriala üliõpilased ja ka õppejõud,“ ütles üks õpiku autoritest Heli Tooman.
Näitusel on ka Maaja Vadi kirjutatud õpiku „Organisatsioonikäitumine“ 2004. aasta väljaanne, mis on järjekorras juba viies – esimene ilmus aastal 1994. Pidev värskendamine võimaldab ajatute teoreetiliste käsitluste kõrval lugeda ka hilisemaid kommentaare ja tutvuda uuemate uuringutulemustega.
Majandusteaduskonna õppematerjale näitusele soovitanud Juta Sikk tõdeb, et selles õpikus käsitletud teemad – organisatsiooni ülesehitus, gruppide toimimine, motivatsioon, juhi töö ja roll jne – on endiselt ajakohased. „Vastav õppeaine kuulub majandusteaduskonna kõigisse õppekavadesse ja seetõttu on see õpik endiselt vajalik,“ ütles Sikk.
Kapsaks loetud kirjavara
Omaette vaatamisväärsus on enim laenutatud õpikud. Neljal viimasel aastal on õpperaamatute laenutustabeli tipus olnud näiteks „Immunoloogia: õpik kõrgkoolidele“, „Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat“, „Karistusõigus: üldosa“ ja „Eesti ajalugu VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni“.
Üleüldiselt enim kasutatud õpikut paraku tagantjärele tuvastada ei saa, sest õppekirjandus vananeb üsna kiiresti: ilmuvad uustrükid või uued samateemalised õpikud, muutuvad õppekavad ja õpikute kasutajadki.



Näituse peakuraator Marianne Tiik nentis, et raamatukogus hoitakse küll säilituseksemplare, kuid iga raamatu mahakandmisel kaob ka sellega seotud laenutusstatistika. „Õpikute puhul juhtub sageli, et mõni eksemplar loetakse kapsaks. Raamatute parandamine ja ümberköitmine on raamatukogus igapäevane töö. Liiga lagunenute parandamisel pole aga üldjuhul mõtet, kuigi vajaduse korral teeme ka seda,“ rääkis Tiik.
Viimastel aastatel on õpikute laenutuse statistikas näha langust: eelmisel aastal oli suurim laenutuskordade arv ühe eksemplari kohta 19, enamasti jääb see aastas kümne piiresse. Õpikuid hoitakse sageli enda käes terve semester või kauemgi.
Õppekirjanduse näitusel on ka interaktiivne osa. Muu hulgas on igal näituse külastajal võimalik küsimustele vastata ja teada saada, millises valdkonnas õppimiseks oleksid tal praegu kõige paremad eeldused. Mälestuste seinale võib jätta oma tudengipõlve meenutusi ning näitusel on ka postkast, kuhu saab jätta tänukirja oma kõige enam meelde jäänud õppejõule.
Näituse koostamist toetasid Eesti Kirjanduse Selts, Kultuuriministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, Välisministeerium ja Eesti Kultuurkapital. Näitust saab raamatukogu teisel korrusel vaadata selle aasta lõpuni.