Teadlasi on alati paelunud keskmise inimese mõiste. Keskmise mehe kehamõõtude alusel kavandati USA õhujõudude esimeste reaktiivlennukite piloodikabiinid ja keskmise naise mõõtude alusel ideaalnaise kuju Norma.
Aga kui 1940. aastate lõpul hakati uurima, miks hävituslennukitega nii palju õnnetusi juhtub, siis selgus, et ühegi piloodi keha ei vastanud keskmisele, ja asuti arendama kohandatavaid piloodikabiine. Samuti ei õnnestunud leida ühtegi naist, kelle keha vastanuks täpselt Norma mõõtudele.
Todd Rose’i raamatust „The End of Average“ (Penguin, 2015) saab lisaks eelnevale teada, et minevikus on mõned teadlased pidanud kõrvalekaldeid keskmise inimese mõõtudest anomaaliaks ja mõned leidnud, et tööstusettevõte peab töötajate vajadustega arvestamise asemel tööle võtma keskmiste võimetega inimesi, kes sobiksid etteantud töökorraldusega.
Individuaalsusele hakati rohkem tähelepanu pöörama alles 21. sajandi algul, mil muutus võimalikuks paljude inimeste kohta käivate suurandmete kogumine, salvestamine ja töötlemine. Hollandi psühholoogiateadlane Peter Molenaar näitas 2004. aastal, et inimrühma keskmise alusel võib üksikisikute kohta järeldusi teha ainult siis, kui iga rühma liige on teisega identne ja ükski rühma liige aja jooksul ei muutu … UT lugeja saab ilmselt kohe aru, et need eeldused ei ole realistlikud.
Rose’i teosest leiab lisaks ajaloolisele taustale ka individuaalsust austava ühiskonna kolm põhiprintsiipi. Nendest kõige olulisem on see, et andmed on alati sakilised, mistõttu inimesi ei ole võimalik järjestada ühe näitaja põhjal, olgu siis hinded, IQ väärtused või palgad. Nii intelligentsust kui ka teisi omadusi iseloomustavad andmemustrid, mis võtavad arvesse erinevaid näitajaid.
Raamatut „The End of Average“ soovitan ma eeskätt kõigile, kes tegelevad õpetamise või juhendamisega. Ehk aitab sealt saadav mõtteselgus Eesti haridussüsteemis senisest paremini arvestada õppijate individuaalsuse ja omapäraga.
