Ravimid prügikastis

Tulevase proviisori uuring näitas ehmatavaid ravimikäitlemise tavasid hooldekodudes: iga viies hoolekandetöötaja tunnistas, et on ravimeid olmeprügikasti visanud ja töökohalt on ravimeid kaduma läinud.

Eesti rahvastik jääb aina vanemaks ja paljudel meist on lähedasi, kes vajavad kas juba praegu või lähitulevikus hooldekodu teenuseid. Seni pole Eestis uuritud hoolekandetöötajate teadmisi, hoiakuid ja pädevust ravi­mite käitlemisel. Seda lünka täidab Tartu Ülikooli farmaatsia instituudi proviisoriõppe üliõpilase Lemme Liini uuring.

„Aastaks 2050 on maailmas iga viies inimene üle 60-aastane. See suurendab tulevikus oluliselt hooldusvajadust ning nõudlust kvalifitseeritud hooldustööta­jate järele,“ selgitas teema aktuaalsust Liin, kelle uuringu idee kujunes välja koostöös juhendaja, farmaatsia instituudi külalislektori Kristiina Sepaga.

Mullu kevadel tehtud uurin­gusse kaasati ööpäevaringset üldhooldusteenust pakkuvatest hoolde­kodudest ja erihoolekandeasutustest kokku 269 töötajat. Tulemused on põnevad, aga teisalt ka murettekitavad. Posi­tiivse poole pealt näitab uuring, et enamik töötajaid – ligi 89% – hindab ravimitega seotud töökorraldust selgeks ja arusaadavaks. Pea 60% vastanutest peab ravimitega seotud tegevust oma töö juurde kuuluvaks ja tunneb end neis töökohustustes kindlalt.

Samas ilmnes uuringust, et hoolimata töötajate heast enesehinnangust ja arusaadavast töökorraldusest tuleb ette olukordi, mis võivad mõjutada ravimiohutust ning seada ohtu kliendi tervise ja heaolu.

Vead viitavad süsteemsetele puudujääkidele

Näiteks tunnistas iga viies hoole­kande­töötaja, et on ravimeid olme­prügi­kasti visanud. Umbes sama paljudel on ette tulnud ravimite kadumist töökohal. 13% töötajatest märkis, et on andnud kliendile koge­mata teise kliendi ravimit, ning ligikaudu 10% vastanutest tunnistas, et on muutnud ravimiannuseid omal algatusel.

„Kõige kriitilisemad on olukorrad, kus kliendile antakse vale ravim, sealhulgas teise kliendi või hoolekande­töötaja enda ravim,“ rääkis Liin. „Need juhtumid viitavad süsteemsetele puudujääkidele ravimite hoiustamisel, märgistamisel ja manustamise kontrollil. Sellised olukorrad võivad olla patsientidele ohtlikud ja nende suhtes peaks kehtima nulltolerants.“

„Sisuliselt tähendab see, et meditsiinilisi otsuseid tehakse ilma vas­tava pädevuseta. Selle tulemuseks võib olla ravimi üleannustamine või kõrvaltoimete või sõltuvuse süvenemine,“ tõdes Liin.

Liini sõnul on eksimuste ennetamiseks vajalikud üheselt mõistetavad ravimite käitlemise protseduurid, täpne arvepidamine ning kõrvale­kallete kohustuslik dokumenteeri­mine ja hilisem analüüs. Kiiret sekkumist vajavat ka ravimi­annuste omavoliline muut­mine ja ravimite korduv manustamine olukordades, kus oodatud toime ei ole kohe ilmnenud. „Sisuliselt tähendab see, et meditsiinilisi otsuseid tehakse ilma vas­tava pädevuseta. Selle tulemuseks võib olla ravimi üleannustamine või kõrvaltoimete või sõltuvuse süvenemine,“ tõdes Liin. „Oluline on selgelt määratleda hoolekandetöötaja roll ja vastutus ning tagada toimivad ja lihtsad võimalused arsti või õega konsulteerimiseks, kui ravimi annustamine või toime tekitab küsimusi.“

Ka ravimite kadumist puudutavad uuringuandmed viitavad tuge­vama järelevalve, parema dokumenteerimise ja süsteemse seire vajadu­sele. „Ravimite kadumine ei ole üksnes logistiline probleem, vaid võib olla seotud nii väärkasutuse kui ka sõltuvusriskidega,“ toonitas Liin.

Ravi vajalikkust tuleb sagedamini hinnata

Nimelt näitasid tulemused, et ligi­kaudu 70% hooldekodutöötajatest on teadli­kud kliendi ravimisõltuvusest. Liini sõnul võib see viidata psühhotroop­sete ravimite, näiteks bensodiasepiinide, uinutite, rahustite ja opioidide suhteliselt laialdasele ja pikaajalisele kasutamisele hoolekandeasutuste sihtrühmas.

„Kui sõltuvus on töötajatele nähtav ja äratuntav, tähendab see sageli, et ravimikasutus on kestnud pikemat aega ning selle mõju on igapäevases hoolduses märgatav: kliendil ilmnevad tolerantsus ravimi suhtes, ärajätunähud või käitumuslikud muutused,“ rääkis ta.

Teiseks võib see anda märku, et ravi alustatakse küll põhjendatult, kuid selle vajalikkust ei hinnata edaspidi piisava regulaarsusega. „Võimalik, et ravimite kasutamist ei vaadata süsteemselt üle ega lõpe­tata pärast esialgse raviperioodi möödumist, eriti kui kliendid on saanud ravi erinevates asutustes ning vastutus selle jätkamise või lõpetamise eest jääb selgusetuks. See ei pruugi tähendada ravimite kergekäelist määramist, vaid pigem ravi inertsust ja selgete protseduuride puudumist ravi kohandamiseks,“ märkis Liin.

See võib peegeldada puudujääke ravimite kasutamise seires ja selle­kohases toetuses.

Kui sõltuvus või muud probleemid on töötajatele teada, kuid teadmi­sega ei kaasne sihipärast sekkumist, viitab see vajadusele tugevama koostöö järele hoole­kandeasutuste, arstide ja näiteks vaimse tervise spetsialis­tide vahel ning selgemate juhiste järele suurema riskiga klientide jaoks.

Ettepanekud hoolekandetöötajate ravimiteadlikkuse parandamiseks:

• koostada juhendmaterjalid käsi­müügiravimite ohutu kasutamise ja käitlemise kohta;

• töötada välja selged juhised ravimite säilitamiseks ning ravimi­jäätmete ohutuks käitlemiseks hoolekandeasutustes;

• parandada info liikumist töötajate ja meditsiini­personali vahel, luues ühe selge ja usaldus­väärse infokandja;

• korraldada perioodilisi kooli­tusi ravimite manustamise, kor­rektse säilitamise, kõrval­­toimete äratundmise ja ravimi­sõltuvuse teemadel;

• parendada töötajate oskusi kliendi seisundi mõistmisel, sh ravimitega seotud olu­kordades.

Allikas: Lemme Liin