Akadeemilistes asutustes hinnatakse endiselt teadust rohkem kui õpetamist, kuid see ei ole loogiline, ütleb Amsterdami Ülikooli meditsiinikeskuse meditsiinieetika ja filosoofia professor Mariëtte van den Höven. Kiire karjääri asemel tuleks esmatähtsaks pidada head teaduse tegemist.
Mariëtte van den Höven tegi oktoobri algul Tartus ülikooli eetikakeskuse korraldatud rahvusvahelisel teaduseetika seminaril ettekande ja rääkis pärast seda ka intervjuus UT-le, mida saaksid noored juhid teha teaduseetika edendamiseks oma meeskondades.
Teil on seljataga teadustöö kultuuri muutmine Amsterdami Ülikooli meditsiinikeskuses. Millest te seal alustasite?
Teaduseetika on kultuur, mida peaksid jagama ja hoidma kõik organisatsiooni liikmed igal tasandil. Meie eesmärk oli tuua teaduseetika inimestele lähemale, osakondade tasandile – ise protsessis sees olles tajutakse tõelist muutust ja teaduskultuur saab päriselt areneda.
See on olnud keeruline ülesanne – vahel tundub, et astume ühe sammu edasi ja kaks tagasi. Paljud kolleegid keskenduvad üleliia rahastuse hankimisele, mõtlemata sisule. Minu arvates tuleb töörõõm projekti sisust. Noore teadlase ülesanne ei peaks olema oma töö rahastamine. Ma usun, et tuleb käia enda sõnade järgi, ja niisiis jätsin rahastusega tegelemise teadlikult selle ala spetsialistidele. Püüan olla võimalikult avatud värbamispoliitikas ja doktorante kaasates. Lõime juhtkonnas isegi doktorantidele mõeldud koha, et anda neile võimalus osakonna juhtimisel kaasa rääkida.
Mis puutub vastutustundlikku teadustöö kultuuri, siis püüame soodustada arutelusid ja koostööd eri uurimisrühmade vahel, et üksteiselt õppida – näiteks selle kohta, kuidas kirjutada head taotlust eetikakomiteele, kuidas uuringuid registreerida või millised on teadusartiklite eeltrükkide võimalused ja raskused. Tuleb ette ka kehvemaid olukordi, näiteks sattus üks doktorant röövajakirja – seda saanuks vältida, kui oleksime varem sellistest ohtudest avatult rääkinud.
Püüame avameelselt kõneleda ka ebaõnnestumistest. Meil on osakonnas suur kell, millega antakse märku, kui keegi tahab oma lugu jagada või on kooki toonud. Varem toodi teistele kooki suure grandi saamise puhul, nüüd ka siis, kui see jääb saamata. Inimesed tahavad jagada ka pettumust ja kehvemaid kogemusi, ning me pakume selleks võimalusi. Näen, et nad hindavad avatust.
Miks peaks keegi olema teadlane ööpäev läbi?
Siiski on palju tähelepanu grantide saamisel ja töökoormus on vahel liiga suur. Inimesed on nii keskendunud oma projektide elluviimisele ja uute alustamisele, et nad unustavad suhelda teistega väljaspool oma projektimeeskonda. Akadeemiline elu ei peaks olema üksnes kastidesse linnukeste tegemine ja järgmise ülesande juurde tõttamine. Tuleks harjutada end millegagi, mida ma nimetaksin aeglaseks teaduseks.
Juhirolliga kaasneb kohus aidata teistel oma karjääriga rahulikumalt toime tulla. Mõned tahavad jõuda tippu võimalikult kiiresti, aga see pole sageli realistlik. Kui oled just lõpetanud doktorantuuri, anna endale aega. Ära sihi professuuri kolme aastaga; tee seda, mida naudid, tee hästi ja omal moel.
Millist nõu annaksite noortele teadlastele, kes tunnevad sundi kiiresti karjääri teha? Kuidas sellist survet vähendada?
Väljendage avatult, kuidas te mõistate teile esitatud ootusi ja millal on need liiga suured. Ei saa olla nii, et kõik jooksevad nagu oravad rattas, ajades pidevalt taga kõige suuremat mõjukoefitsienti. Meil on vaja aru saada, et akadeemiline elu on palju enamat. Kui ütlete juhtidele või vähemalt kolleegidele selgesti, kuidas te mõistate teile seatud ootusi, aitate oma osakonnas neid arutelusid algatada.
Ja miks peaks keegi olema teadlane ööpäev läbi? Tervislik töö- ja eraelu tasakaal on võimalik ja seda tuleb rohkem hinnata. Minu peamine sõnum uutele tulijatele on alati sama: tahan, et tunneksite end siin mugavalt ja saaksite areneda. Kui inimesed tunnevad end turvaliselt ja kindlalt, on nad ka edukamad, ja niimoodi sünnivad paremad ideed. Üks mu ülikooliaegne õppejõud ütles alati: sul ei tule igal esmaspäeva hommikul uus hea idee. Mõnikord on sel vaja aega kasvamiseks – seda tõsiasja peame endale ikka ja jälle teadvustama.
Juhid ilmselt nõustuvad teiega, kuid tunnevad survet ka teiselt poolt. Mida soovitate juhtidele – kuidas noori suunata, arvestades institutsionaalseid ja rahalisi pingeid?
Kõrgharidusvaldkonnas on aeg uutmoodi juhtimiseks. Näen üha enam värskete ideedega noori juhte, kes tahavad süsteemi muuta. Probleemid, millega meie noorena maadlesime, on endiselt alles, nii et miks me jätkame toonase süsteemi kopeerimist ja aktsepteerimist? Näiteks teaduskirjastustest ja mõjukoefitsientide arvestamisest tuleneb märkimisväärne surve. Kui teadvustame, kust mõjukoefitsiendid alguse said – see oli lihtsalt teadlase töö tulemuste arhiveerimise vahend, mitte punktid karjääri edendamiseks –, näeme süsteemi absurdsust.
Soovitan juhikohale asujatel rohkem mõelda oma rolli ja vastutuse üle. Noorematel kolleegidel saad aidata õppida teadustöö tegemise uusi viise ja samas seista vastu grandiorganisatsioonide ja kirjastuste survele, sest sul on parem positsioon muutuste elluviimiseks. See on üks neid vastutusvaldkondi, mida tuleb rohkem väärtustada, samuti arutelu selle üle, millist uurimisrühma sa tahad luua.
Oleme isiklikke aspekte, heaolu ja sotsiaalse turvalisuse küsimusi liiga kaua eiranud. Uued juhtimissuunad kutsuvad meid neid tegureid arvesse võtma ja eeskujuks olema. Näiteks mina püüan vältida nädalavahetusel kolleegidele e-kirjade saatmist, sest kirja saanud töötaja arvab, et ootan ka temalt vastust enne esmaspäeva. Minul on mõnikord mugav kirjutada nädalavahetusel, kuid teades, et olen eeskuju ja et see tekitab teistele survet, mõtlen enne järele, kui tegutsen.
Vastutustundliku teadusega seoses rääkisite sotsiaalsest turvalisusest. Mida see tähendab? Mulle tundub, et see on üpris uudne viis käsitleda juba kaua püsinud probleeme.
Paljudes teaduseetika rikkumise juhtumites näeme, et kaebusi esitatakse siis, kui inimesed ei saa omavahel läbi; kaebuste taga on konfliktid, surve, hirmutamine või kiusamine. Sotsiaalne turvalisus hõlmab kõike seda, mis lubab end töökeskkonnas koduselt tunda.
Edukad on tihti teatud tüüpi inimesed: alati esimesed, kiired, edukad grantide hankimisel ja artiklite avaldamisel. Need, kes ei suuda sammu pidada, tunnevad end ebaturvaliselt. Lisaks on veel võimudünaamika. Ülikooli hierarhias on see paratamatu, kuid seda esineb ka koostööpartnerite vahel. Nii võib koostööd kahjustada, inimesed ei julge arvamust avaldada, kardavad, et neid ei kuulata. Kuigi ülikoolides hoitakse sotsiaalse turvalisuse ja teaduseetika kaebusi eraldi, on need tegelikult tihedalt seotud.
Inimesed ei pruugi mürgist õhkkonda laboris või uurimisrühmas teadvustadagi. Peame õpetama inimesi ära tundma, et konkurentsivõimelise ja atraktiivsena tunduv keskkond ei ole enamiku jaoks meeldiv ega mugav. Teaduskultuur ei peaks seisnema tippu ronimises üksteist alla surudes, pigem tuleks üksteist rohkem aidata.
Tore on panna oma nimi artikli esimeseks autoriks, aga kõik teavad, et suurem osa teadustööd on meeskonnatöö. Isegi kui oled ainus autor – nagu sageli humanitaarteadustes –, siis arutad ikkagi teemat kolleegidega ja saad tagasisidet. Oleme edukad ainult teistega koos töötades. Isegi kui teed kõik ise, õpid palju, kui arutled näiteks üliõpilastega oma uurimisteemade üle. Seda eitades jäetakse kahe silma vahele, et teadlane on inimene ja inimestel on sotsiaalsed suhted.
Kui noored juhid tahavad teadusasutuses kultuuri muuta, jõuavad nad sageli tõdemuseni, et teatud teemadele tuleb rohkem tähelepanu pöörata. Sageli ei ole nad saanud teaduseetika koolitust. Kust alustada?
Esiteks peaksime pakkuma rohkem koolitusi ja töötube enamatele sihtrühmadele, mitte ainult doktorantidele. Teiseks ei pea muutuse tegemiseks tingimata koolitust läbima. Võib alustada avatud aruteludest kolleegidega peaaegu kõigest, mida teaduses tehakse. Hollandis loodi hiilgavate ebaõnnestumiste instituut (Instituut voor Briljante Mislukkingen): tuleb lihtsalt rääkida sellest, mis ei ole läinud hästi. Selline jagamine, eriti kui oled kogenum teadlane, on teistele väga kasulik, sest näitab, et ka juhtival kohal olevatel teadlastel on raskusi.
Juhtimiskoolitustest on kasu üldisemalt; eelkõige aitavad need mõista, et iga inimene on isiksus. Me ei pea alati nõustuma, aga peame püüdma üksteist paremini mõista. Dialoogi soosiv hoiak aitab. See on seotud võimestamise ideega, mida ma propageerin.
Juhtimisest on eri arusaamu, aga valikutest ja raskustest ausalt kõnelemine teeb sind paremaks juhiks.
Olen optimistlik – usun, et liigume õiges suunas. Akadeemiline kultuur on muutumas. Õnneks on Euroopas selleks palju stiimuleid, mõned neist kohustuslikud: käitumis- ja eetikakoodeksid, nagu TRUST Code, koostöö edendamine maailma põhja- ja lõunapoolsete riikide vahel. Need lükkavad õiges suunas, kuid suhtumine, et peame ainult reegleid järgima, ka ei toimi. Peame olema rohkem avatud. Õppige kuulama, jälgima ja neist teemadest rääkima. Ongi kõik, see pole kuigi keeruline.
Kas kuulamine ja oma ebaõnnestumistest rääkimine ei muuda juhte haavatavaks? Kuidas julgustada neid selle haavatavusega leppima?
See on hea viis näidata, et oled samuti üksnes inimene. Juhtimise kohta on eri arusaamu, aga valikutest ja raskustest ausalt kõnelemine teeb sind paremaks juhiks. Vajame uusi juhtimisviise.
Maailmas on üha rohkem poliitikuid, kes pehmelt öeldes ei näita head eeskuju, aga meie ülikoolides saame sellest palju õppida. Inimeste tõrjumine ei toimi, pikemas plaanis pole see jätkusuutlik. Peame muutma iseennast, et muuta ülikool paremaks kohaks, kus inimesed naudivad töötamist.
Meie kõigi eesmärk on teadmisi edendada, seega ütleksin, et meil on ühine kavatsus teha head teadust hästi. Seadkem see esikohale, selle asemel et keskenduda ainult karjääri edendamisele, mis on osutunud üsna kahjulikuks hoiakuks. Kui ma oleksin nooremteadur, võiks mind vägagi muserdada asjaolu, et ülikool toimib endiselt püramiidmudelina, kus paljud kukuvad teel tippu alla.
Eesmärk ei peaks olema alati tippu jõudmine. Kasvada saab ka teistes suundades: silma paista õpetamisel, ühiskondlikus mõjus – ja need on sama väärtuslikud. Paljud töötavad ülikoolis peamiselt õppejõu, mitte teadlasena, kuid me hindame endiselt teadust rohkem kui õpetamist. See ei ole loogiline. Peame olukorra paremini tasakaalustama, ja ma arvan, et liigume õiges suunas.
Mariëtte van den Höven on teaduseetika õpetamise ja koolitamise vallas üks juhtivaid asjatundjaid.
Ta on Amsterdami Ülikooli meditsiinikeskuse meditsiinieetika professor, Hollandi teaduseetika võrgustiku NRIN juhataja, Amsterdami Vaba Ülikooli teaduseetika ja avatud teaduse keskuse RIOS kaasesimees ning hariduse ja teadustöö kvaliteedi võrgustiku NERQ kaasasutaja. Van den Höven on koordineerinud programmi „Horisont 2020“ projekti „Integrity“, mille eesmärk oli koolitada tegema teadustööd vastutustundlikult.
