Tartu Ülikoolis rahvusvahelise koostöö eest hoolitsenud särasilmne Anna Branets pakub meie kohtumispäeval kolleegidele lahkumiskringlit ja valmistub järeldoktorantuuriks Norras Tromsø Ülikoolis. Äsja kaitses ta doktoritöö „Vahendatud retseptiivne mitmekeelsus: edutegurid keeleõppe soodustamisel“.
Ukrainast pärit Anna Branets uuris oma doktoritöös, kuidas on võimalik üksteist mõista, kui kaasvestlejad räägivad eri keeli, mis pole omavahel suguluses – täpsemini, kas ja kuidas mõistavad vene keelt oskavad eestlased ukraina keelt.
Kuigi uurimus keskendub ainult Eestile, kuulub uurimisrühm, kes tegeleb töös käsitletava retseptiivse mitmekeelsuse ja arusaadavusega, Groningeni Ülikooli alla. Seetõttu möödusidki Anna doktoriõpingud korraga kahes ülikoolis. Rahvusvahelise teadustöö kogemus aitas väitekirjas kasutada mitmekesisemaid vaatepunkte ja meetodeid.
Suržõk kõlab nagu kodu
Anna doktoritöö peegeldab tema isiklikku lugu. Ta on üles kasvanud Ukrainas ukrainakeelses peres, aga väljaspool kodu suhelnud vene keeles. Kodus räägiti aktiivselt ka ukraina ja vene keele vahepealset keelekuju suržõkut.
Suržõku teemal kirjutas Anna koos kaasautoritega tänavu jaanuaris eraldi artikli. „Intervjueerisime Eestis elavaid ukrainlasi ja küsisime nende suhtumist suržõkusse. Huvitaval kombel ütlesid paljud, et parem kasutada suržõkut kui vene keelt,“ ütleb ta.
„Varem oli suhtumine suržõkusse Ukrainas üsna negatiivne, seda ei peetud puhtaks. Intervjuude põhjal on see nüüd aga muutunud vene-ukraina üleminekukeeleks. Kui inimene tuleb Ukraina piirkonnast, kus pole ukraina keelt eriti räägitud, ei saa ta ühe päevaga täielikult ukraina keelele üle minna. On olemas üleminekuetapp ja sageli on see just suržõk. Minu jaoks kõlab suržõk nagu kodu, sest see on minu kodune keel.“
Inimesed ei pea alati üle minema ühisele keelele, vaid võimalik on suhelda ka igaühel omas keeles.
Paljud ukrainlased elavad sõja tõttu praegu välismaal ja keskenduvad esmalt uue riigi keele õppimisele. „Ka Eestis õpivad ukraina lapsed enamasti kiiresti eesti keele ära. Kui aga perekond ei kasuta aktiivselt ukraina keelt, võib emakeeleoskus tasapisi nõrgeneda. Mõned Ukrainast tulnud pered räägivad ukraina keelt edasi, teised aga, kes varem kasutasid vene keelt, on Eestisse jõudes koduses suhtluses üle läinud ukraina keelele. On ka neid, kes püüavad ukraina keelt edasi rääkida, aga mitte kogu aeg, ning on peresid, kus ukraina keele kasutamine on vähenenud ja lapsed räägivad seda halvasti või ei räägi üldse.“
Doktoritöö idee sündis aga juba enne sõja algust, sest enda kogemus pani Annat mitmekeelsuse küsimuste üle mõtlema. „Minu keeleline olukord on tekitanud minus alati uudishimu ja see oli üks peamisi põhjuseid, miks otsustasin doktorantuuri tulla,“ selgitab ta.
„Mu uurimistöö keskendub sellele, kuidas eestlased mõistavad ukraina keelt ja kuidas nad ukrainlastega suhtlevad. Selle töö keskmes on Eesti, sest minu arvates on Eesti väga huvitav mitmekeelne riik.“
Uurimistöö käigus tegi Anna katsed: esimeses etapis pidid osalejad mõistma kirjalikku teksti, teises kõnet. Esimeses olid osalejad Tallinnast ja Harjumaalt, teises Tartust.
Kontekst ja motivatsioon
„Testisime kõigepealt, milline vene keele tase oleks piisav, et suhtluskatses osaleda. Selgus, et umbes B1-tasemest piisas, et ukrainakeelset juttu mingil määral mõista,“ räägib Anna. „Esimeses uuringus osales ka inimesi, kes olid elanud nõukogude ajal ja kelle vene keele oskus oli väga tugev. Nemad said ülesandega väga hästi hakkama, sest nad on kunagi kasutanud vene keelt igapäevaelus. Teise uuringusse kaasasin enam noori, kellel nõukogude aja kogemus puudus.“
Mõned osalejad olid alguses umbusklikud, kas nad üldse ukraina keelt mõistavad. „Mõni ütles: „Ma pole seda keelt ju kunagi kuulnudki“, aga hiljem tuli positiivne üllatus: „Tegelikult sain päris palju aru!““
Palju peamurdmist oli eestlastel virvasõnadega – need on sõnad, mis kõlavad sarnaselt või lausa täpselt samamoodi, ent mille tähendus on kahes keeles täiesti erinev. „Näiteks в колі tähendab ukraina keeles hulgas, aga eestlastest vastajatele seostus see pigem sõnaga koolis. Või чоловік – see on ukraina keeles nii mees kui ka meessoost abikaasa, aga võib tunduda, et jutt on venekeelsest sõnast человек, mis tähendab inimene,“ selgitab Anna.
Mida rohkem keeli sa räägid, seda rohkem treenid oma aju uusi keeli õppima.
„Eeldasin, et mida parem vene keele oskus, seda paremini saadakse aru ka ukraina keelest, aga see minu peamine hüpotees osutus valeks.“ Selgus, et suure mõjuga on hoopis muud tegurid: kokkupuude vene keelega, kontekst, õpiefekt, keelehoiakud, mitmekeelse suhtluse kogemus, keeleline teadlikkus, üldteadmised jm. Sõna tähendust lauses on konteksti abil sageli võimalik aimata.
Teises katses viidi eestlased kokku ukrainlastega, kes rääkisid nendega ukraina keeles. Eestlased pidid püüdma neid mõista, toetudes oma vene keele oskusele ja vastates ise eesti keeles. „Suhtlemise juures ei ole kõige tähtsam mitte keeleoskus ise, vaid motivatsioon. Need inimesed, kes olid uudishimulikud, esitasid küsimusi ja proovisid aru saada, suutsidki seda lõpuks,“ räägib Anna.
Näiteks pidid osalejad eri keeltes vesteldes leidma üksteise asukoha. „See kinnitas, et suhtlemine ei sõltu ainult keeleoskusest, vaid ka suhtlusstrateegiatest, suhtumisest ja huvist. Uurimistöö üks oluline sõnum on, et inimesed ei pea alati üle minema ühisele keelele, vaid võimalik on suhelda ka igaühel omas keeles.“
Iga keel teravdab keelevaistu
Küsimusele, mitu keelt on võimalik n-ö tavainimesel ära õppida, vastab Anna, et piiranguid pole – nii palju, kui aeg lubab. „Mida rohkem keeli sa räägid, seda rohkem treenid oma aju uusi keeli õppima. See, kui kergesti keelt omandatakse, sõltub ka sellest, kas keeled kuuluvad samasse keelkonda. Kui sa juba oskad ukraina keelt, siis on palju lihtsam õppida poola, slovaki ja tšehhi keelt, sest paljud sõnad on sarnased.“
Anna katsed näitavad, et mida rohkem on inimesel oskust leida sarnasusi ja erinevusi mingi keelepaari, näiteks eesti ja soome keele vahel, seda tõhusamalt rakendab ta neid oskusi ka teistes keelepaarides.
Oma isikliku kogemuse põhjal tõdeb ta, et sama kehtib inglise keele kohta, mis võib aidata õppida saksa keelt või teisi germaani keeli. „Ja saksa keelt õppides märkasin, et sellel on eesti keelega ajalooliselt palju seoseid. Kui alustad ühest keelest, siis võid sealt edasi liikuda järgmise juurde. See on nagu suur ring.“
Maailma kõige põhjapoolsemas, Tromsø Ülikoolis asub Anna tööle mitmekeelsuse teadurina. Keele-, aju- ja õppimiskeskuses (C-LaBL), kuhu ta suundub, uuritakse muu hulgas Ukraina põgenike keeleõpet, pärandkeelt ja laste mitmekeelsust. „Seal uurin ma edasi, kuidas ukraina keel on pärast sunnitud väljarännet muutunud, keskendudes ukrainlaste kogukondadele Eestis, Poolas ja Hollandis, mille keelte lähedus ukraina keelega on väga erinev,“ ütleb Anna. Seega jääb ta ka uues ametis seotuks Eesti ja siinsete kolleegidega.
Eesti ja Tartu püsivalt hinges
Anna õpib edasi eesti keelt ja tema lemmiksõna on kohalik, sest see meenutab talle kõla poolest sõna коханий – ’armsam’. Enne 2015. aastat, kui ta vahetusüliõpilasena Tallinna Ülikooli tuli, tal Eestiga kokkupuuteid ei olnud, eesti keelest rääkimata.
„Kui ma esimest korda Eestisse tulin, ei teadnud ma sellest riigist eriti palju ega olnud seda keelt õppinud. Minu arvates on eesti keel väga ilus, kuigi võib-olla on seda teistest veidi raskem õppida, eriti kui ei oska mõnda selle sugulaskeelt,“ ütleb Anna, kes ise naudibki just keerulisi keeli – need on huvitavamad ja pakuvad rohkem mõttetööd. Samuti meeldib talle eesti keele puhul selle vokaalirikkus.
„Tartu tundus mulle Groningeni ja Tallinna kõrval esialgu üliväike. Doktorantuuri alustades jõudsin siia augustis, kui tudengeid veel polnud, ja mõtlesin: mida ma küll siin tegema hakkan? Aga nüüd meeldib mulle aeglasem elutempo väga; meeldib rahu, see, et linnas on loodust ja rohelust, ja ka see, et sain jalgrattaga tööl käia. Kui oled Tartus sisse elanud, saad aru, et siin toimub tegelikult päris palju asju ja kõik eluks vajalik on olemas.“
Alguses moodustasid Anna siinse sõpruskonna pigem välismaalased. „Eesti ja Ukraina kultuurilised erinevused on selgelt olemas: ukrainlased on väga avatud, kutsuvad sind kohe koju; eestlased on pigem ettevaatlikud. Aga kui eestlane sind juba omaks võtab, siis on ta sõber väga pikaks ajaks. Nüüd on mul siin palju sõpru.“
Traditsioonilised tudengiteod on Annal Tartus praeguse seisuga tegemata. Üle kaarsilla kõndida ega Suudlevate Tudengite purskkaevus supelda pole ta jõudnud. „Kui töö ära kaitsesin, oli ju talv! Ja doktoriõpingud nõuavad väga palju pühendumist ja tööd, nii et enne seda olin üsna hõivatud,“ naerab ta.
Ehk saab Anna võimaluse midagi tegude nimekirjast maha tõmmata siis, kui ta uute teadusprojektide raames endiste kolleegidega koostööd tegema tuleb.
Anna doktoritöö eriline tugevus seisneb selle ajastulises ja ühiskondlikus tundlikkuses
Birute Klaas-Lang
TÜ eesti keele võõrkeelena professor
Anna käsitles oma doktoritöös vahendatud retseptiivset mitmekeelsust kui suhtlus- ja mõistmisviisi keelte vahel, mis ei ole geneetilises suguluses ning on tüpoloogiliselt kauged. Fookus on eesti ja ukraina keelel, millevahelist mõistmist vahendab kolmas keel – vene keel –, ning seepärast on tema töö originaalne ja retseptiivse mitmekeelsuse uurimisel teoreetiliselt oluline. Sellealane kirjandus on seni valdavalt keskendunud sugulaskeeltele; Anna laiendas seda raamistikku veenvalt ja empiiriliselt põhjendatult.
Töö eriline tugevus seisneb selle ajastulises ja ühiskondlikus tundlikkuses: andmete kogumine nii enne kui ka pärast Venemaa 2022. aasta täiemahulist sissetungi Ukrainasse võimaldab analüüsida keelehoiakute ja suhtluspraktika muutumist reaalsete sotsiolingvistiliste protsesside taustal.
Tema väitekiri rikastab arusaama sellest, kuidas vahendav keel toimib sillana keelte vahel, mis pole sugulaskeeled. Anna näitab, et isegi ilma varasema kokkupuuteta ukraina keelega on eestikeelsetel kõnelejatel võimalik saavutada arvestatav arusaamine, eriti tekstitasandil. Oluline ja huvitav leid on osalejate kalduvus oma mõistmisvõimet alahinnata.
Vene keele roll vahendava keelena tuleb veenvalt esile, aga samas ei ole selle mõju lineaarne ega universaalne: sõnavara äratundmine ja teksti mõistmine toetuvad osaliselt erinevatele mehhanismidele.
