Ühiskonnateaduste instituut avas seminaril infoühiskonna mõistet ja sellest tulenevaid probleeme. Konverentsil käisid esinemas välismaa tippteadlased, kellest nii mõnigi polnud varem Eestisse sattunud. 

Info ülekülluse mõiste on üsna vana ja pärineb juba 1964. aastast. Info üleküllus on ühiskondlikult nähtavamaks ja räägitavamaks muutunud aga eelkõige viimasel kümnendil uue meedia, interneti ja sotsiaalmeedia pealetungi tõttu.

Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi meediauuringute professor Andra Siibak rääkis, et teabe ülekülluse teemadel on oluline rääkida, sest see puudutab meist igaüht: me kõik elame infotehnoloogiast ja informatsioonist küllastunud ühiskonnas. 

Professor sõnas, et teabe hulk, mida me iga päev peame läbi töötama, ja teabe hulk, mida me ise iga päev toota aitame, on viimastel aastatel tohututes kogustes kasvanud. 

«Meie vastupanuvõime või suutlikkus selle infoga edukalt hakkama saada, seda vastu võtta, analüüsida ja mõista on jäänud ikka 17. sajandi tasemele,» lausus Siibak. 

Võitlus tähelepanu pärast

Infoülekülluse ajastul võitlevad kõik (meedia, asutused, tavakodanikud) kellegi tähelepanu pärast. Kõigi jaoks on oluline, et just tema sõnum, mõte või idee oleks nähtud ja nähtaval ning et teda märgataks.

Siibak rääkis, et elades pidevas tähelepanumajanduse olukorras, on tema meelest oluline endale­ kogu aeg teadvustada neid võimalusi, mida suured teabe- ja andmehulgad meile loovad ja pakuvad, aga samamoodi tuleb olla ka teadlik erinevatest riskidest ja probleemidest, mis võivad info üleküllusega kaasneda.

Neid mõlemaid külgi käsitlesid ka meediauuringute teadlased ühiskonnateaduste ja infoühiskonna keskuse ühisseminaril. 

Seminaril esines ka briti etnograaf ja meediauurija Daniel Miller, kes rääkis oma suurest uurimis­projektist «Why we post?» ehk miks me postitame sotsiaalmeediasse. 

Miller on veendunud, et saamaks aru, miks inimesed postitavad, peab teadma inimeste tausta, nende perekonda, religiooni. Oma uurimistööd tehes elas ta 15 kuud kommuunis, et mõista, kuidas üks või teine inimrühm mõtleb.

Miller rääkis, et sotsiaalmeedia kohta on palju müüte. Ta sõnas, et sotsiaalmeedia puhul on arusaam, et see on muutnud meid isekamaks ja eneseimetluslikemaks. Samas leiab ta aga, et ei ole eriti uuritud, mida noored sotsiaalmeedias teevad. 

Näiteks sõna selfie ehk selvepilt kõlab inglise keeles nagu selfish ehk isekas. Kuna need sõnad on niivõrd sarnased, siis eeldatakse automaatselt, et tegu on enese­imetlusega. 

Miller uuris ja analüüsis erinevaid teismeliste selvepilte Facebookis. Selgus, et pilte, kus noored on koos oma sõpradega, on suisa viis korda rohkem kui neid, kus nad on üksinda. Teadlase sõnul on noorte jaoks oluline näidata, et neil on sõpru, ja eriti tähtis on näidata, kes need sõbrad on. See on neile palju tähtsam kui lihtsalt pilkupüüdvad ja uhked pildid endast. 

Miller sõnas, et me arvame, nagu oleksid noored muutunud isekamateks ja eneseimetluslikemateks. Tema uurimistulemused aga näitavad, et tegelikult see nii pole ja see teema vajaks rohkem uurimist. 

Konverentsil esines ka Mi­chael Krona, kes on Malmö ülikooli meediauurija ning kes alates 2014. aastast keskendub ISIS-e meedia ja sotsiaalmeedia uurimisele. Praegu kirjutab Krona samal teemal ka raamatut.  

Krona rääkis, et kui ta oma raamatu valmis saab, siis edasi ei plaani ta enam ISIS-t uurida, sest see teema on väga masendav ning mõjutab juba tema elu ja elukvaliteeti. 

Palju šokeerivat materjali

Ta rääkis, et oma uurimistöö jaoks on ta pidanud läbi töötama väga palju šokeerivat materjali, näiteks vaatama videoid, kus inimestel päid maha võetakse. Lõpuks mõjus see kõik talle nii laastavalt, et ta ei suutnud öösiti enam magadagi ning muust elust rõõmu tunda. 

Krona rääkis, et ISIS on muutunud nende aastate jooksul, mil tema neid uurinud on. Alguses proovis ISIS inimesi rohkem šokeerida. Internetis leivisid võikad videod näiteks lääne ajakirjanike hukkamistest. 

Seejärel õigustas ISIS-e meedia oma tegevust usu ja ajaloo kaudu, näidates, et šiiidid ja lääneriigid ei kohtle neid hästi.Nüüd keskenduvad nad aga kohalike võrgustike arendamisele. Samas näidatakse ka loodud riigi toimivust: poed on kaupa täis, majandus õitseb ja neil on heaolu.

Suurim erinevus aastatetaguse ajaga ongi see, et näiteks hukkamisvideoid peaaegu enam ei tehta. 

Lisaks eelpool mainitud teadlastele esines seminaril Maailma internetiuurijate assotsiatsiooni (AOIR) president Axel Bruns. Professor Bruns rääkis oma uuest raamatust, mis käsitleb ajakirjanduses ka ajakirjanike rolli muutust sotsiaalmeedia ajastul. 

Ta tõi välja, et inimesed saavad juba sotsiaalmeediast kätte piisavalt teavet, nii et klassikalisel kujul pole ajalehti enam vaja lugeda. Peale selle on blogijad muutunud üha mõjuvõimsamaks ja nende roll on muutunud ka segasemaks. Näiteks volitavad paljud blogijad end erinevatele üritustele ja kajastavad neid nagu tavalised ajakirjanikud. 

Tänases ühiskonnas toimetavad meediaväljaanded pidevas konkurentsiolukorras ning võistlevad üksteisega lugejate tähelepanu eest. 

Meediauuringute professor Andra Siibak rääkis, et sotsiaalmeedia platvormide tohutu menu tõttu on aga tavapäraste meediakanalite ning suurte meediaorganisatsioonide roll teabe levitajate ning teabe saajatena hakanud võrreldes varasemaga muutuma, sest paljude inimeste infoväli on hakanudki piirduma sotsiaalmeedia kanalitest saadavaga. 

«Me räägime üha enam sellest, et meie meediamaailmad on individualiseeritud ning inimesed elavad osalt enda loodud, kuid teisalt algoritmidest kokku pandud teabemullides,» sõnas Siibak.

Ta rääkis, et viimasel ajal on üha enam hakatud meediavälja­andeid arvustama ka selles, et enda väljaandele püütakse tähelepanu tõmmata kohati isegi vahendeid valimata. 

Tugevad tunded müüvad

Varasema ausa, erapooletu ja tõsiasjadel põhineva teabevoo asemel on ka suured meedia­ettevõtted läinud üha enam kaasa tugevatele tunnetele üles ehitatud teabevoo edastamisega, seejuures on lugude faktipõhisus üha enam tähelepanuta jäämas. Siibak tõi näite Brexiti või Trumpi kampaania kajastamisest. 

«Nagu sotsiaalteadlased üle maailma väidavad ­– me oleme üha enam liikumas postfaktilise ühiskonna poole,» ütles ta.

«Seetõttu – ja just eriti viimaste kuude sündmuste valguses – leian ma, et meediaasutustel on viimane aeg võtta vastutus ning avastada taas enda jaoks need ammused väärtused, missioon ja eetilised hoiakud, mida nad teabe edastajatena varemalt avalikkuse silmis endas kandsid ja edasi andsid.»

Siibak usub, et ajakirjaniku ja ajakirjanduse roll ei tohiks teabe ülekülluse olukorras kuidagi erineda tavapärasest ajakirjaniku ja ajakirjanduse rollist. «Probleemid ongi ilmnenud seetõttu, et turumajanduse ja kasvava konkurentsi tingimustes on need rollid juba hakanud muutuma,» ütles ta. 

Oma viimastest empiirilistest uuringutest rääkis seminaril ka Pille Pruulmann-Vengerfeldt Malmö ülikoolist. Peale tema esinesid ühiskonnateaduste instituudi õppejõud professor Veronika Kalmus ja Mari-Liis Madisson.