13. ja 14. detsembril Tallinnas toimuva üheksanda Eesti filosoofia aastakonverentsi avapäeval pühendatakse rahvusvaheline sessioon TÜ teadusfilosoofia professori Rein Vihalemma 75. sünnipäevale. Palusin kolleegil ja õpetajal rääkida oma tänasest tööst ja teadusfilosoofiks kujunemisest.

Millest kõneled aastakonverentsi ettekandes?

Olen oma ettekande peakirjaks pannud «Pluralism teaduses, keemiarevolutsioon ja praktiline realism: mõned märkused hiljutise diskussiooni kohta». Otseseks ajendiks oli Martin Kuschi ettekanne augustis Helsingis toimunud Euroopa teadusfilosoofia assotsiatsiooni konverentsi viimasel plenaaristungil. Tema «Teaduslik pluralism ja keemiarevolutsioon» oli pühendatud Hasok Changi eelmisel aastal ilmunud tähelepanuväärse raamatu «Kas vesi on H2O? Tõendus, realism ja pluralism» väga kriitilisele käsitlusele.

Vesi on juba antiikajast olnud filosoofias populaarne tegelane, seda ka tänapäeva analüütilises filosoofias, eriti keelefilosoofias ― tähendusteoorias. Keemiafilosoofidel on tulnud selgitada, et õigupoolest pole õige öelda, et vesi on H2O. Changi raamat ei ole keelefilosoofiast, autor arendab praktikapõhist teadusajaloolist teadusfilosoofiat ja antud juhul on see keemiakeskne. See kõik sobib mulle väga hästi. Nagu ka see, et kesksel kohal on flogistoniteooria ja selle kummutamise küsimus ehk 18. sajandi keemiarevolutsioon. Samu küsimusi olen käsitlenud juba oma 1981. aastal ilmunud raamatus «Ühe teaduse kujunemislugu. Keemia arenguteest».

Miks on keemiarevolutsiooni teema tänapäeval oluline?

Kõrvaltvaatajale võib see ehk kummaline tunduda – milleks tegelda ammu enesestmõistetavaks saanud küsimusega, mis on vesi, ikka veel arutada müütilise flogistoni üle või teha probleem keemiarevolutsioonist, kui on ometi selge, et flogistoni pole olemas ja keemiarevolutsioon tähendab lihtsalt tänapäeva keemiale aluse panemist A. Lavoisier’ poolt? Ta ju kummutas flogistoniteooria (näitas, et põlemisel ja hapendumisel ei toimu mitte müütilise flogistoni eraldumine, vaid hoopis ühinemine hapnikuga) ning n-ö korrastas keemia raamatupidamise aine jäävuse seaduse alusel ja loogilise nomenklatuuri rajamisega.

Flogistoniteooria – nagu ka küsimus, mis on vesi – on teadusfilosoofiale väga tänuväärne uurimismaterjal just sellepärast, et see on n-ö väljakutse, kas ja kui, siis kuidas täpselt saab filosoofiliselt ja teadusajalooliselt näidata, et enesestmõistetavaks kujunenud kooliteadmised ja teadustõed ei pruugi kehtida. Filosoofia ei saa endale kriitikavabu tõdesid lubada. Chang tunnistab viidatud raamatus: «Minust sai pluralist teaduse mõistmises sellepärast, et ma ausalt ei suutnud ennast veenda, et flogistoniteooria oli lihtsalt väär — või isegi tõeliselt halvem Lavoisier’ hapniku-põhisest keemiateooriast.» Ma lähtun Changist ja Kuschi kriitikast tema raamatule ning pakun omalt poolt alternatiivse arusaama keemiarevolutsioonist ja teaduse mõistmisest üldse.

Oma vaadet teadusele kirjeldad sa kui praktilist realismi. Äsja Cambridge’is ilmunud keemia filosoofia antoloogia artiklis käsitled teaduslikke mõisteid keemias praktilise realismi vaatevinklist. Mille poolest erineb see mõistete käsitlus traditsioonilisest?

Traditsiooniline käsitlus vaatleb mõisteid puhtalt keele ja loogika aspektist. Praktilise realismi positsioonilt aga käsitletakse mõisteid kui olulisi elemente teaduslikus uurimistegevuses, teaduse praktikas. On mõttekas eristada mõiste osutust ja tähendust, mõtet. Mõiste osutus on abstraktne objekt, teoreetilise mõiste puhul idealiseeritud objekt, mis on reaalse objekti mudel teatavas praktikasituatsioonis, teaduslikus eksperimendis. Mõiste tähendus (mõte) on aga tegevus, mille abil osutus saadakse, kuidas vastav mudel konstrueeritakse. See annab arusaamise reaalsete objektide, nähtuste kohast, funktsioonidest ja nendega opereerimise viisidest inimtegevuses. Mõiste on nagu asjade saamise, konstrueerimise, nende n-ö loomise ja taasloomise skeem.

Kui 1963. aastal keemia erialal lõpetasid, kas kujutasid ette, millega tulevikus tegeled? Tänapäeval on teadusfilosoofiasse teaduskogemusega huviliste leidmine keeruline. Mis oli see, mis julgustas sind vahetama keemia filosoofia vastu?

Keemiku diplomi ma tõesti sain, aga olin juba diplomitöö teinud füüsikust filosoofi Lembit Valdi juhendamisel («Struktuuri mõistest filosoofias ja keemias»). Tööd tuli kaitsta keemikute nõukogu ees, retsensent oli aga filosoofiakateedri juhataja Mihhail Makarov. Talle mu töö väga meeldis. Mäletan, et sain veel selle eest auhinna üliõpilastööde konkursil ja vist Makarov tegigi mulle ettepaneku astuda filosoofia aspirantuuri. Tänapäeval on tõesti üsna raske leida teadusfilosoofiasse teaduskogemusega noori. Minu ajal polnud Eestis aga võimalik kohe filosoofiast alustada. Ausalt öeldes pole ma sugugi veendunud, et minust oleks üldse filosoof saanud, kui see eriala olnuks tollal olemas. Minu filosoofiahuvi tekkis just keemiat õppides ja päris kindlasti Lembit Valdi mõjul, kes meile tookord eelviimasel, 4. kursusel filosoofiat õpetas ja rõhutas filosoofia seost teadusega. Kõigile kohustuslik filosoofia viidi kahjuks hiljem teisele kursusele, mis minu arvates polnud hea, sest siis polnud veel õpitavast erialast korralikku teadmist, mis võimaldanuks hakata nägema selles filosoofilisi küsimusi. Põhimõtteliselt on tänapäevalgi võimalik filosoofiasse teadusest tulla, aga filosoofiahuviga tullakse pigem otse filosoofiat õppima. Teadusfilosoofia puhul oleks siiski õigem mõnest teadusalast alustada.

Miks peaks üks loodusteadlane valima teadusfilosoofia kursuse, kui on ette teada, et see ei õpeta teadust tegema?

Jah, «utilitaarsetel kaalutlustel» pole mõtet teadusfilosoofia kursust võtta. N-ö oma lõbuks võib ülikoolis õppida ka hoopiski erialakaugeid vabaaineid. Isegi minu ajal oli see võimalus olemas ja ma kuulasin oma lõbuks professor Vaga kunstiajaloo loenguid. Teadusfilosoofia on ka näiteks keemiatudengile vajalik eelkõige oma lõbuks, aga ma arvan, et ka ikka huvist teaduse vastu laiemalt. Mulle meeldikski, kui ülikooli tuldaks üldse n-ö oma lõbuks häälestusega...

Interdistsiplinaarsuse ajastul pannakse teaduses filosoofiale ja filosoofias teadusele suured lootused, kuid paljud uuringud näitavad, et praktikas on väga raske ületada distsipliinidevahelisi piire. Töötasid 2011. aastal Helsingis asuvas instituudis Collegium for Advanced Studies, kuidas toimis seal erinevate alade koostöö?

Helsingi kolleegium on väga inspireeriv erialadevaheline uurimiskeskus. Sinna satuvadki need, kellel pole probleeme barjääride ületamisega ja kes on juba pannud suuri lootusi ka filosoofiale eeskätt kui metodoloogiale oma erialal. Direktor, professor Sami Pihlström, on teadusfilosoof. Mulle jäi mulje, et erialade koostöö toimubki seal filosoofia, eriti just metodoloogia tasandil, aga muidugi on seal lihtsalt laiade huvidega inimesed, kes peavad lugu ka erialakaugetest kontaktidest ega mõtle otsese kasu peale.

2008. aasta intervjuus TÜ ajalehele ütlesid, et sulle on sümpaatne naturaliseeritud teaduskäsitus filosoofias, teaduse uurimine teaduslikult. Oled kirjutanud ka, et naturaliseeritud teadusfilosoofia oleks justkui teadusfilosoofia ilma filosoofiata. Kuidas siis ikka on, kas filosoofia jääb naturaliseerimise järel filosoofiaks?

Eks küsimus ole selles, kuidas filosoofiat mõistetakse. Juba ammu on räägitud filosoofia lõpust, pidades silmas filosoofiat iseseisva alusdistsipliinina, eelkõige metafüüsika-, aga ka epistemoloogiana. Lühidalt öeldes: naturaliseeritud teadusfilosoofia eitabki filosoofiat niisuguse vundamendina teadusele. Aga filosoofia kui refleksioon, järelemõtlemine teaduses kui inimtegevuses toimuva üle, selle üle, kuidas saavad mõistetavaks asjad, millega teadus tegeleb, ning see, mis on teadus ise, filosoofia niisuguses tähenduses on teaduse enese «sees». Naturaliseeritud teadusfilosoofia, nagu ma seda pooldan, sellise refleksiooniga tegelebki. Selles mõttes jääb filosoofia naturaliseerimise järel filosoofiaks, aga see on niisugune filosoofia, mis ei ole teadusesse kuskilt väljastpoolt sisse toodud ja niimoodi teadusele vundamendiks tehtud ega ka teaduste põhjal kõikehõlmava nn üldteooriana konstrueerida püütud. Samuti ei poolda ma teadusfilosoofiat ilma filosoofiata selles otseses tähenduses, et eitatakse üldse filosoofilist aspekti, st ka «seesmist», teaduses ja teaduse uurimises.

Sellise filosoofia näiteks on teoreetilise konstruktsioonina sinu poolt loodud f-teaduse mudel. F-teadus eristub loodusloost ning sotsiaal- ja humanitaaruuringuist. Nagu oled kirjutanud, on see eriti tõhus mudel keemia kahese iseloomu mõistmiseks. Milliseid eksiarvamusi keemia kui teaduse kohta on võimalik selle mudeli abil vältida?

Keemia kui teaduse kohta on levinuim eksiarvamus, et keemia on päristeadus selles tähenduses ja sel määral, mil ta teoreetiliseks aluseks on füüsika. Et aga keemia täielikult füüsikale taandamise lootus ei kipu täituma, siis peaks mõnede keemiafilosoofide meelest keemia saama üle oma alaväärsuskompleksist füüsika suhtes ja rõhutama enda omapära. Kõik teadused ei pea olema füüsikasarnased. Näiteks bioloogia puhul on see enam-vähem üldtunnustatud vaade, kuigi üht-teist füüsikasarnast on sealgi. F-teaduse mudel tuleb appi kui teoreetiline mudel, kui idealiseeritud objekt teadusest enesest, analoogiliselt sellega, nagu teadus rakendab oma uurimisalas idealisatsiooniprotseduuri ja modelleerimist. F-teadus kui mudel on füüsikasarnane, aga mitte lihtsalt füüsika, nagu see n-ö empiiriliselt eksisteerib.

F-teaduses on püütud välja tuua ja mõista, mis teeb füüsika etalonteaduseks ja mis roll on õieti niisugusel etalonil, kas üldse või kuidas ja mil määral on see rakendatav kõigele, mida nimetatakse või on nimetatud teaduseks. Ega teadus ei ole ju lihtsalt füüsika, loodusseadus – füüsikaseadus, teaduslik teooria – matemaatiline füüsikateooria... Aga kas see tähendab, et tuleb ka lahti öelda füüsikast kui teaduse etalonist? Kas näiteks keemias on loodusseadused ehk teadusseadused teistsugused kui füüsikas? Ma leian, et kindlasti mitte. Vale on otsida keemia (või mis tahes muu valdkonna) kui teaduse eripära sel alusel, et selles võivad teadusseadused olla teistsugused kui füüsikas, vaatamata sellele, et loodusseadust ei saa samastada füüsikaseadusega. F-teadusel on oma eeldused ja piirid, f-teadus tegeleb üksnes nende asjadega, mida ta ise loodusseaduste objektidena konstrueerib. Ka keemias on nii, ent tal on veel teine, nn looduslooline ehk kirjeldav-klassifitseeriv-ajalooline aspekt (mis on iseloomulik nt klassikalisele bioloogiale või geoloogiale), sest keemia uurimisobjektiks on ained, nende identifitseerimine, klassifitseerimine, ühtedest ainetest teiste saamine, sõltumatult sellest, mil määral saab kõike seda f-teaduslikult modelleerida. F-teaduslik konstrueerimine ja modelleerimine toimub keemias ainete kontekstis. Selles see kahene iseloom seisnebki.