Päevad, mida ei taha tagasi
Epideemiad on kunstile vilets aines ja nii ongi hea. Hea kunst on selline, mis lisab maailmale ilu, headust, tarkust ja sügavust.
Kodus istumisest ja karantiinist rääkiv näitus „Esmaspäeval oli meil siin veel lumine“ avati Tartu Kunstimajas 11. mail, kui kehtis alles eriolukord.
2020. aasta märtsi keskel muutus meie eluilm ja selle aluseks olev ühiskondliku kooselu reeglite ja hirmude, võimaluste ja võimatuste muster mõne päevaga radikaalselt. Koroonakriis heitis kainestavat valgust inimliku kooselu struktuuride haprusele ja sundis teadvustama kõigi meie udupeente pürgimuste aluseks olevat bioloogilist keha ning selle absurdset sõltuvust tobedatest pisikutest.
FOTO: Stella Mõttus
Kaasaegsesse kunsti üle kandunud modernistlik traditsioon tavatseb käsitada kunstnikke n-ö kanaarilindudena kaevanduses. Kunstiajalugu näitab siiski, et mastaapsed kriisid jätavad harva maha tõeliselt kaalukaid kunstilisi peegeldusi. Ning epideemiad on isegi katastroofide seksikuse edetabelis sõdade, revolutsioonide ja vaatemängulistegi loodusõnnetuste järel kindlalt viimasel kohal. Epideemiatel napib heale tragöödiale iseloomulikku moraalset mõõdet, puuduvad kangelased ja antikangelased, puudub paatos ja aristotelesliku katarsise võimalus. Milline kangelaseepos seisneb käte pesemises, kodus söömises ja töötamises, üksinduse või perekonnaliikmete pealesunnitud läheduse all kannatamises?
Kunstimaja ad hoc reageeringuna tekkinud näitusel „Esmaspäeval oli meil ...“ kombineeriti sundimatult eri meediume ja ajastuid. Nii oli Peeter Talvistu vaba kuraatoritõmbega kõrvuti pannud eesti kunsti klassiku Eerik Haameri ja triksterliku nüüdiskunstniku Marko Mäetamme. Suurema osa taiestest leidis kuraator pealesunnitud n-ö sotsiaalse distantseerumise tingimustes oma sotsiaalmeedia seinalt. Nii esines näitusel rohkem või vähem nimekate kunstnike kõrval mitmekesise taustaga loojaid nagu illustraator Marja-Liisa Plats, fotograaf Vahur Puik, muusik ja pidude korraldaja Paul Lepasson, kunstikriitik Indrek Grigor. Elegantset hooletuse esteetikat rõhutasid ka pliiatsiga otse seintele kritseldatud etiketitekstid.
Kuraatori kõige huvitavam valik oli Eerik Haameri maal „Isa ja poeg“, mis 1943. aastal valmides väljendas kunstniku protesti Saksa tööteenistuskohustuse vastu. Ristteel seisvat rusutud ilmega isa ja kisendavat teismelist poega kujutava pildi tähendus muutus 2020. aasta kevadel täielikult. Pole mingit kahtlust, et stseen kujutab riskigruppi kuuluvast isast nakatamishirmus (-õuduses) eemale tõukuvat vastutustundlikku poega.
Epideemia ajal paljudele tuttavaks saanud puudutusfoobiaga tegelevad ka Mattias Reinula ja Diana Tamane tööd. Marja-Liisa Platsi akvarellid kujustavad samuti paljude poolt sel kevadel kogetud ekstreemset üksildust, Mäetamme naivistlik joonisfilm, vastupidi, pealesurutud pereelu košmaarsust. Eero Ijavoise fotoassamblaaž räägib reisimisvõimaluste äkilisest kadumisest.
Mõne töö seos koroonakriisiga on kaudsem või puudub üldse. Nii ühendab Elise Christin Jörbergi poeetilist videot koroonakriisiga selle pealkiri („China“) ning Vahur Puigi video „Esmaspäeval oli meil siin veel lumine“ räägibki nähtavasti... kevadilmade muutlikkusest, olles samas loetav ka viitena koroonatalve lõpuga (loodetavasti) kaasnevale kergendusele.
Sellise kiiruga tehtud näitus ei peegeldanud ootuslikult üksnes kuraatori maitset, vaid ka tema ringkonda. Üldiselt ei ole kunstitegelaste siseringitamine kuigi meeldiv nähtus, kuna sõpruskondlik printsiip ei pruugi konverteeruda kunstiliseks väärtuseks. Kui asjaosalisi isiklikult tunda, mõjub Indrek Grigori videos avanev autori ja maalikunstnik Peeter Krosmanni koroonaaegne skaibivestlus vaimuka ja toredana. Tavalist vaatajat võib see siiski pigem panna õlgu kehitama.
Kui alustasin sellest, et epideemiad on kunstile vilets aines, siis lõpetan sellega, et nii ongi parem. Hea kunst on selline, mis lisab maailmale ilu, headust, tarkust ja sügavust. Mida vähem on kiusatust paha asja liigselt torkida, seda parem. Adorno ütles, et pärast Auschwitzi luuletusi kirjutada on barbaarne, aga võib ju ka öelda, et kunstiliselt huvitavad ja kaalukad maailmasõjad ja holokaustid, tsunamid ja katkud, reetmised ja kangelasteod leiavad alati aset inimese hinges. Ja mis puutub noisse, siis võib-olla võimaldas koroonakriisi läbinisti banaalne bioloogiline determinism ja globaalne surmabingo hoopis ajutist puhkust ja leevendust.
Peeter Talvistu kuraatorinäitus oli esimene, kõige vahetum, aga õnneks sellest hoolimata siiski pigem hooletult impressionistlik kui žurnalistlik või hobisotsioloogiline kokkuvõte loodetavasti selle arvustuse ilmumise ajaks juba vaikselt unustusse vajuvast koroonakriisist.
Näituse kuraator Peeter Talvistu on TÜ kunstiajaloo osakonna magistrant ja Tartu Kunstimaja galerist.
Tõnis Tatar
kunstiajaloo lektor
Lisa kommentaar