Kui veel mõni aasta tagasi tundus ise toitu telliv külmkapp või isesõitev auto tavatarbija jaoks kauge tulevikuna, siis nüüd on selliste asjade kasutuselevõtt juba enesestmõistetavam.

Ehkki praegu veel nii­suguseid külmkappe ja autosid massiliselt ei kasutata, leidub arvukalt muid nutikaid tooteid, millega puutub iga päev kokku arvestatav hulk tarbijaid.

Peale mobiiltelefonide võib näidetena nimetada nutikelli ja aktiivsusmonitore, aga ka digitaalse navigatsiooni­süsteemiga autosid. Mõlemat kaubarühma iseloomustab asjaolu, et need on kasutatavad ka ilma digiteenuse toeta, kuid nende võimaluste täielikuks ärakasutamiseks on vaja ka digiteenust.

Aktiivsusmonitor on võimeline lugema ilma mobiiltelefonis või arvutis töötava rakenduseta küll samme, näitama kellaaega ja kulutatud kaloreid ning mõõtma pulssi, kuid selleks, et tarbija saaks oma seadmest täit kasu, peab see ühenduma vastava rakendusega. Tänu sellele võib peale muu info näha ka näiteks unekvaliteedi ja treeningute andmeid. Täpselt samuti vajab nutikas auto ühendust serveriga, mis võimaldaks alla laadida navigatsioonisüsteemi kasutamiseks vajalikke kaardiuuendusi.

Õiguslikud probleemid saavad alguse asjaolust, et aktiivsusmonitori rakenduse väljatöötaja ega käigushoidja ei ole enamasti mitte müüja (näiteks Tallinna Kaubamaja), vaid monitori tootja (näiteks Garmin) või hoopis keegi kolmas isik. Samuti ei paku navi­gatsioonisüsteemi uuendusi tarbijale mitte Eestis asuvad automüüjad, vaid pigem välismaised autotootjad.

Mida teha?

Mis saab siis, kui tarbija aktiivsusmonitor ei saa enam rakendusega ühendust või ei võimalda teenusepakkuja tal enam oma nutikasse autosse kaardiuuendusi laadida?

Tavapäraste kaubamüügi­lepingute korral peab müüdav asi vastama lepingu tingimustele; kui ei vasta, võib tarbija müüja vastu kasutada õiguskaitsevahendeid, näiteks olulise rikkumise korral taganeda müügilepingust ja nõuda kauba eest tasutud raha tagasi.

Nutikate kaupade korral aga tekib küsimus, kas müüja võlgneb tarbijale peale kvaliteetse asja ka selle asja täielikuks toimimiseks vajaliku ja korraliku digiteenuse. Kehtiva õiguse kohaselt peavad müüdaval esemel olema teatud omadused, mis võimaldavad seda kasutada tavapärasel viisil.

Eelmainitud serveri­ühendus­­probleemide korral aga ei pruugi sugugi tegemist olla seadme füüsilise puudusega, vaid viga võib olla hoopis serveris või uue tarkvara koodis. Nii tekib kohe küsimus, kas müüja peaks vastutama ka selliste väljaspool tema müüdud asja asuvate probleemide eest.

Eesti õiguse järgi pole see siiani veel üheselt selge ning vastus oleneb suuresti sellest, milles nutiseadme müüja ja tarbija on kokku leppinud. Näiteks kas müüja on lubanud, et tarbijal on võimalus oma seadet koos rakendusega kasutada?

Kui sellist kokkulepet poolte vahel pole, on küllaltki tõe­näoline, et nutikat seadet toetava digiteenuse puuduste korral ei saa rääkida müüja kohustuse rikkumisest, mis võimaldaks tarbijal kasutada tema vastu õiguskaitsevahendeid.

Pidades silmas, et müüja võimuses ei ole osutada digiteenust, on selline lahendus ka mõistetav – kujutlegem näiteks, et aktiivsusmonitor on ostetud mõnest suurest elektroonikapoest, mis müüb kõike, alates lokitangidest ja lõpetades sügavkülmikutega.

Keeruline kohtutee

Tarbija järgmine loogiline samm on proovida oma raha tagasi saada selle isiku käest, kes osutab digitaalset teenust ehk hoiab aktiivsusmonitori rakendust töös või pakub navigatsiooni­süsteemi kaardi­uuendusi. Aga ka see pole nii lihtne.

Esiteks asuvad selliste teenuste pakkujad tavaliselt välis­riigis, võimalik, et väljas­pool Euroopa Liitu (EL). See aga muudab nende vastu kohtusse pöördumise ülimalt keeruliseks.

Teiseks ei ole kindel, et tarbija on rakenduse kasutamiseks nõusolekut andes sõlminud lepingu, mis kohustaks teenuse osutajat tõesti ka vastavat teenust osutama. Seega ei pruugi olla võimalik üldse tuvastada, et teenuse pakkuja oleks oma kohustusi rikkunud.

Kolmas ja peamine takistus on aga see, et tegelikult ei ole tarbija ju teenuse osutajale (näiteks Garminile) mingit raha maksnud ja seepärast ei ole tal ka lootust müüjale makstud summat teenuse osutajalt tagasi saada.

Et Eesti ja ka teiste EL-i liikmes­riikide õiguskorrad sellistele probleemidele seni konkreetset lahendust ei paku, peetakse EL-is praegu arutelusid kahe tarbijalepinguid käsitleva direktiivi, tarbijalemüügi­lepingute direktiivi ja digitaalse sisu üleandmise lepingute direktiivi eelnõude üle.

Loodetavasti reguleeritakse nende õigusaktidega selgesti, kes ja millistel tingimustel vastutab tarbija ees nutika seadme digiteenuse puuduste korral. Kuni aga ühtne kord puudub, jääb loota asjaomase kohtupraktika tekkimisele Eestis.